Kui ma eile rongiga koju sõites pilgu üle kaasreisijate libistasin, märkasin, et kõik mu ümber, nii kaugele kui silm ulatus, põrnitsesid ainiti nutivahendit. Minagi polnud sellest patust puhas. Meie nutivahenditest läbi imbunud eluolu soodustab ja propageerib igal sammul rööprähklemist.

Nutivahend on paljudele esimene asi, mille järele hommikul ärgates käsi sirutub ja viimane, mis enne uinumist käest pannakse. Nende najal toimib paljude töö- ja eraelu ning nad on muutunud igapäevaste toimetuste puhul asendamatuks abivahendiks. Tihtipeale ei tõsteta nutivahendilt pilku enam ka söögilauas, tänaval kõndides, autoroolis, peosaalis, loenguruumis või töökoosolekul. Kas meie ümber liiguvad sõltuvusest vaevatud zombid, kes ei suudagi enam ilma helkiva ekraanita eksisteerida?

Interneti-, nutitelefoni- ja ka Facebooki-sõltuvusest on vähem või rohkem alarmeerivaid teadusartikleid kirjutatud juba aastaid. Ometi ei ole teadlased nende aastate jooksul kokkuleppele jõudnud kõige olulisemas. Nimelt pole uurijad siiani üksmeelel selles, kas selline asi nagu interneti- ja nutitelefonisõltuvus on üldse olemas.

Olgugi et nii mõnelgi pool maailmas, näiteks Hiinas, USAs, Suurbritannias, püütakse väidetavat nutisõltuvust ravida rehabilitatsioonikliinikutes, tuleb probleemile kliiniliselt lähenedes tõdeda, et internetisõltuvust selle meditsiinilises tähenduses praegu ei eksisteeri. Teadlased pole üksmeelel selleski, millistel alustel seda sõltuvust – kui see ikkagi peaks olemas olema – üldse diagnoosida. On küll püütud välja töötada skaalasid, mille abil interneti- või nutitelefoni sõltuvust mõõta, kuid erinevused empiiriliste uuringute tulemustes ning nende pinnalt tehtud järeldustes pole niivõrd veenvad, et nutivahendi liiga aktiivset kasutamist võiks panna samasse patta narko- või hasartmängusõltuvusega. 

Igatsus olla pidevalt mujal

Fakt on aga see, et aina enam inimesi veedab rohkem aega helendavate ekraanide ees. Mõnesid tõmbab ekraanide lummus lihtsalt enam kui teisi ning konkreetse eesmärgipärase kasutuse asemel võidakse unustada end sihitult tundideks nutivahendisse surfama. Uuringutest nähtub küll, et enamjaolt sirutavad inimesed käe nutivahendi poole siiski põhjusega, selleks et konkreetselt midagi teha või vaadata. Samuti on leitud, et nutivahendit kasutatakse sageli olukorras, kus tuntakse lihtsalt igavust, aga ka ärevust-hirmu üksioleku ees, või kahe tegevuse vahel nn üleminekuperioodil – magamast tõustes, bussi oodates, järjekorras seistes jne.

Nii mõnegi uurija arvates on nutivahenditest saanud nüüdisaegse inimese dopamiiniallikad, mis suudavad helendavate ekraanide abil kiiresti negatiivsed emotsioonid hajutada. Tõsi ta on, tüütu poesabas seismine või rongisõit, täpselt nii, nagu igav loeng või mõttetu koosolek, möödub palju kiiremini, kui saame samal ajal Facebooki uudisvoogu kerida või netiavarustest infot hankida.

Pidevalt peadpidi nutivahendis rööpräheldes hajub aga paratamatult tähelepanu ja koos sellega kaob tasapisi suutlikkus keskenduda. Kui nutivahendis on aktiivseks tehtud veel teadetefunktsioon, siis tekitavad ikka ja jälle ekraanil nii kutsuvalt mõjuvad plinkivad-piiksuvad märguanded sagedasi, kuid enamasti täiesti tarbetuid katkestusi meie põhitegevusse. Tegelikult ei pea me ju tingimata koosoleku ajal tuttava Facebookis jagatud puhkusepilte laikima ja isegi elukaaslase sõnum „Osta piima!“ pole nii kriitiline, et nõuaks loengu ajal meie sekkumist. 

Massachusettsi tehnoloogiainstituudi professori Sherry Turkle’i sõnul süvendavad plinkivad-piiksuvad nutivahendid meis närivat igatsust mujalolemiste järele, sütitades meis tunnet, et kus iganes ja mis iganes mujal toimuv on huvitavam, nauditavam ja kohe kindlasti enam meie tähelepanu vajav, kui see konkreetne (suhtlus)olukord või tegevus, milles me väljaspool nutivahendit oleme.

Tõstkem pilgud ekraanilt

Kui loengu ajal Facebookis istumine võib halvemal juhul aine läbimisele saatuslikuks saada, ja elukaaslasega kohtingul olles e-kirjadele vastamine võib lõppeda tüliga, siis mõnel puhul võib kalestunud pilgul nutivahendisse vahtimine olla hoopis fataalsemate tagajärgedega. Viimastel aastatel on näiteks märgatavalt sagenenud nutivahendite kasutamisest tingitud õnnetusjuhtumid jalakäijate ja autojuhtidega. Marylandi ülikooli teadlaste 2015. avaldatud uuringust ilmnes, et ainuüksi Ameerika Ühendriikides registreeriti aastatel 2001–2011 enam kui 11 000 tänaval nutivahendi kasutamisest tingitud õnnetusjuhtumit.

Nende ärahoidmiseks on paljudes riikides astutud juba mitmesuguseid samme. Näiteks Londonis vooderdati paar aastat tagasi hoolega tänavavalgustusposte. Eks ikka selleks, et ekraani külge naelutatud inimesed end kogemata vastu posti kõndides ei vigastaks. Seevastu Hawaiil Honolulus jõustus alles nädalapäevad tagasi seadus, mis ei luba enam jalakäijatel tänaval nutivahendis tekstvestlusi pidada. Sellise rikkumise eest võib nüüd ees oodata kuni 99 dollari suurune rahatrahv, halvemal juhul aga 15 päeva aresti. Nii mõneski riigis on aga keelustatud autoroolis tekstisõnumite vaatamine ja saatmine.

Kui leiate, et teie laps veedab liiga palju aega ekraani juures, siis soovitan enne tõsiste vestluste pidamist läbi mõelda endagi nutivahendite kasutus. Lapsed õpivad täiskasvanute eeskujust ning uuringutest nähtub, et mida aktiivsemalt kasutavad vanemad nutivahendeid, seda suurem ahvatlus on seda teha ka (väike)lapsel. Näiteks kui lapsevanem magab, telefon padja kõrval, siis arvab laps, et see sobib karu asemel suurepäraselt kaisuloomaks.

Plinkimise ja piiksumisega alalõpmata igapäevaolmesse sisse sõitvad nutivahendid võivad panna pitseri laste ja vanemate omavahelistele suhetelegi. Seda võib täheldada näiteks mänguväljakutel, kus nii mõnigi vanem piidleb andunult telefoniekraani, selle asemel et sekkuda, kui põngerjas isuga liiva mugib. Ka lasetega mängides või unejuttu lugedes tasub nutivahendi käeulatusest kaugemale panna, sest sellised hetked vääriksid sajaprotsendilist kohalolu kõigilt osapooltelt.  

Kuna nutivahendid on rikastanud meie elu võrdlemisi lühikest aega, siis on kindel, et nende kasutamises pole niipea mingit langust oodata. Pigem vastupidi. Mida rohkem funktsioone ja võimalusi need pakuvad, seda enam suureneb nende kasutamisele kuluv aeg.

Selleks, et mitte kogu elu ekraanide lummuses veeta, on seega järjest enam vaja teha teadlikke valikuid ja kalkuleeritud otsuseid. Näiteks kui on soov enda või lähedase nutivahenditele kuluvat aega vähendada, tasuks esmalt loobuda teadete ekraanile kuvamise funktsioonist. Samuti oleks mõistlik jätta rakendused, mille kasutamise puhul teadvustate, et ajataju kipub kaduma, kõrvale. Ja kui kohe kuidagi ei saa, siis laadige kas või nalja pärast alla mõni selline rakendus, mis aitaks nutivahendi kasutust piirata. Neid on juba lugematu arv.

Jaga artiklit

1 kommentaar

I
Igatahes  /   10:38, 14. aug 2017
Osta lapsele vôimalikult saast mobla!
Siis ta ei nakatu rööpràhklemisse.

Päevatoimetaja

Denes Kattago
Telefon 51993733
denes.kattago@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis