Stroomi rand (Martin Ahven)

Ilmateade lubas nädala viimasteks päevadeks suurt suvesooja. Hoolimata sellest, et päike lõõmab kõrgel taevas, on reedel kella 11 ajal rannas õige külm. Rahvastki harjumatult hõredalt.

„Ei ole võimalik! Jälle pilv?“ kostub mu kõrvu ühe naisterahva hüüd. „Miks alati just siis peab külm olema, kui mul vaba päev on?“ jätkab ta kaeblemist.

Vaatan oma telefoni, see näitab 21 soojakraadi. Külm meretuul aga jätab tõepoolest mulje nagu oleks tegu hoopiski esimese sooja kevadilmaga. Kui muidu on keeruline rannas leida platsi, kuhu oma tekk maha laotada ilma kellelegi peale istumata, siis täna on vastupidi – tundub kummaline kellelegi nii külje alla pugeda, kui ruumi on suisa ülearugi.

Et minu loogika ütleb, et inimeste keskel on kindlasti tuulevaiksem, uurin maad, kus kõige rohkem inimesi kobaras koos on ning poen end võimalikult pisikeseks tehes nende lähedusse ja laotan oma teki maha.

„Emme, mul pepu külmetab,“ kuulen üht pisikest tüdrukut oma emale ütlemas. Ema võtab kotist rohelise pehme fliisteki ja laps poeb selle alla nii peitu, et isegi ninaotsa ei paista.

Ta pole ainus – tekkide ja rätikute sisse sooja on pugenud teisigi lapsi. Ja mitte ainult. Nii mõnigi täiskasvanu eelistab täna istuda oma rannalinal pikkades pükstes ja pikkade varrukatega jakki kandes. Paaril vanemal proual on isegi sall kaela ümber.

Stroomi rand (Martin Ahven)

Vesi on soojem kui liiv

Julgemad aga sulistavad merevees ning on sinna viinud lustima lapsedki. „Vees on palju soojem olla, kui siin istudes. Mine proovi ka,“ pakub üks naine enda kaaslasele.

„Vist peab minema, jah,“ tõdeb mees ning juba ta läinud ongi.

Tunnen, et minugi varbaotsad külmetavad. Et liiva alla pistmine ei ole suurt sooja andnud, võtan rannanaabritelt eeskuju ja suundun vee poole. Oletan, et kui juunikuus kannatas juba end üleni vette kasta, peaks praegu suisa soojas supis supelda saama. Tabloo näitab veetemperatuuriks 21 kraadi.

„Kähku, nüüd särk selga ja minema! Miks sa teed pahandust?“ tõmbab kellegi pahandamine mu tähelepanu. „Mis juhtus?“ küsib hämmingus mees vastu. „Lihtsalt kükitas ja kakas vette,“ vastab ärritunud naine.

Võtan varbad veest ja lähen oma tekile tagasi. Lapsega pahandanud paarike pakib asjad ning lahkub kiirustades. Laps aga peksab jalaga liiva laiali ega tee märkamagi, et on aeg minna.

„Tule nüüd, Maksim!“ hüüab naine. Laps ei tee ikka veel teist nägugi ning lippab vee poole. „Meie igatahes lähme, ise tead!“ hõikab naine ja kaob silmapiirilt. Meespool siiski otsustab, et last ikka siia päris jätta ei saa ning tuleb ja haarab ta kaenlasse. „Ei taha koju minna! Palun, ei taha,“ kostub veel kaugelt eemaltki lapse kurblikku häält. Tagasitulijaid neist siiski ei ole.

Rahvast napib

Mida kell edasi, seda soojemaks läheb. Paraku aga vaid seniks, kuni päike sirab. Nii kui pilv ette tuleb, hakkab rannarahvas sagima: kes tõmbab ümber lina, kes tõmbab kiiresti kleidi selga või püksid jalga.

Mul hakkab korraga palav. Jalutan kohvikusse, et üks külm jook võtta. Minu ees järjekorras seisab viis inimest. Kõik nad ostavad kuuma kohvi. Olles kuulnud, et tegelikult pidi soe jook soojal päeval kosutav olema, vajun mõttesse – ehk peaks isegi proovima? Jään aga siiski limonaadile kindlaks.

Lähen tagasi vee äärde ja mõtlen, kuhu nüüd oma tekk maha visata? Hoolimata sellest, et uusi inimesi ranna poole nagu tuleb, tundub neid hetkega justkui veelgi vähemaks olevat jäänud. Kell on 14.

Leian ühe rahuliku paiga ning asun uudiseid lugema. Lugu sellest, miks ei tohi pangaülekandeid tehes kasutada naljakaid selgitusi, jääbki pooleli. Selle katkestab mulle peoga liiva ulatav ingellike lokkidega tüdruk.

Kuna tänapäeval loetakse juba sellest, kui julged tänaval riides olevat võõrast last kõnelda, välja midagi kriminaalset, olen kahtleval seisukohal – kuidas käituda porgandpalja lapsega?

Otsin pilguga lapsega kaasas olevaid täiskasvanuid. Märkan taamal minu ees kükitava tüdruku koopiat ning tal käest kinni hoidvat vanemat naist. Peagi on nad mu ees ning laotavad oma teki sinna maha.

„Anna, idi sjuda!“ hüüab see sama naine endiselt minu ees kükitavale tüdrukule. Ta lähebki, kuid enne poetab see väikene käekene mu tekile peotäie liiva.

Mida kell edasi, seda enam on näha siidrit või õllepurki näpus hoidvaid noori. Lastega pered tulevad ja lähevad. Paar kepi najale toetuvat tädikest jalutavad edasi-tagasi. Ehkki inimesi tundub veelgi vähem, on lärm kuidagi suurem.

Pakin oma asjad kokku ja otsustan lahkuda. Jäätisekioski ees autot oodates loen ära endast mööda, mere poole kõndinud inimesed – 25. Kodus loen rannainfost, et ega ma suurt rahva vähesuse osas eksinudki - kella 18 ajal oli õhk 23 ja vesi 20 kraadi, inimesi vaid 550.

Jaga artiklit

3 kommentaari

A
ahhh  /   00:00, 12. aug 2017
kui hea, et ma ei hakanudki sinna sõitma!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis