(TEET MALSROOS)

Arutades inimese kui niisuguse tekkimist jõudsime kõva mõtlemise tagajärjel avastuseni, et esimene amet, mida inimene pidas, oli teritaja. Just kivikirve esialgse vormi – pihukirve – teritamisega eraldus inimene ahvist. Ahv kasutab ka kive, aga ei terita neid. Inimene aga ihub, ja saab pihukirve, kivinoa,  kraabitsa kui esimeste lõikeriistade tegijaks ja kasutajaks.

Nüüd aga ilmus veel üks amet valguse kätte – see andis valguse ja soojuse, see on tuletegemine. Ahv ega keegi muu ei tee tuld, hoopis kardab seda. Inimene teeb. Ja peletas tulelondiga hunte eemale. 30 000 aastat tagasi leidis inimene pärast metsatulekahju seal küpsenud liha, mis oli palju maitsvam kui toortoit. Tahtis veel küpset liha ja hakkas tuld hoidma, et küpsetada ja ka koopas lõkkesooja saada.

Niisiis võis esimesi ameteid olla tulehoidja ja alles hiljem tulesüütaja. Sest  esialgu veel tuld hõõrumisega-puurimisega või tuleraua ja tulekivi ning taela abil süüdata ei osatud. Aga tuld elus hoida küll. Tuha alla mattunud sütest sai järgmisel hommikul uue lõkke üles puhuda.  Seda harrastati veel meie vanavanemate talude ajalgi, et käidi naabri juures tuld toomas - et tikke kokku hoida?

Tulekasutamise tähtsus inimkonna arengus on erakordselt suur. Lisaks lõkkesoojusele , mis võimaldas elama asuda karmi kliimaga maadesse Põhja –Jäämereni välja, andis tuli ka valgust. Tulevalgel tehti koopaseinale kunsti. Meenutagem peerutuld, mida pimedail õhtuil talulapsed veel hiljaaegu ülal hoidsid. Petroolilamp oli üsna hiljutine leiutis.

On kindlaks tehtud, et küpsetatud pehme toidu kasutamiseks  inimene ei vajanud enam nii tugevaid lõugu, nagu eellastel oli ja lõuapartii pisenes. Seetõttu jäi rohkem energiat üle peaaju kasvuks ja pea suurenes. Ka pole inimese sünd nii, et sünnib ja kohe kõnnib. Ta vajab ema hoolt. Ja vajab ka ema õpetussõnu teistele asjaosalistele. Vanamees, mine jahile ja too süüa!

Õpetajaamet

Kas õpetamine on inimtegevuse esmaseid tunnuseid? Ei pruugi olla. Ka loomad õpetavad järglasi, kuidas saaki püüda, kuidas varjuda. Neil on oma keelgi – näiteks lindudel hoiatushüüded, armulaulud. Arvusidki tunnevad teatud piires. On näiteks tuntud lugu varesejahtijatest, kes panid varesele sööda ja läksid varjualusesse. Vares ei tulnud ligi. Kui siis osa tuli välja ja läks minema, ei läinud vares haneks, vaid ootas, kuni kõik väljusid ja ära läksid. Vaid teatud suurem inimeste arv (üle viie) ajas vaesekese segadusse. Inimese keel on muidugi mitmekesisem koostööks ja infovahetuseks. On arenenud välja koostööhüüatustest jahil, kui mammutile kambakat tehti.

Aga paljusid asju ürginimene siiski ei osanud mõistusega seletada. Ja siis tuli folkloor – miks välku lööb, miks taevast täht langeb. Keegi nagu pahandaks inimestega? Jumal? Ja siis tekkisid tarkpead, šamaanid, nõiad, preestrid, kes seletasid. Kui ei uskunud, sattusid ühiskonna põlu alla kui ketser, kes kuulus tihti jumalale ohverdamiseks tuleriidale. Folkloori ja usku anti põlvest põlve edasi.

Tänagi veel usutakse soolapuhujatesse, imeravitsejatesse, süvausklikesse. Kui ikka hädas oled, küsi usuisalt? Ta teeb oma rituaale ja imesid nüüd ja igavesti, aamen. Kui usud, siis aitab! Loomakarjas jõugu juhi kõrval šamaane ja posijaid ei näikse olevat. Ahvil vist pole eksistentsiaalseid probleeme – mis on elu mõte, kas Marsil on elu, mida teha, kui see, keda armastan mina, armastab jällegi teist?

Hiljuti leiti aastatuhandete vanune vilepill. Loomasoontest keeltega viiul on palju hilisem leiutis. Loom, lind ja ritsikas ka laulab, aga ise mingit pilli ei valmista. Laulab nii, nagu nokk on jumalast loodud. Inimeseks olemine on seotud informatiivse lauluga – loitsudest kuni hõiskamiseni (Isamaa ilu hoieldes!  Nüüd üles, keda needus rõhub!) Kas kunstivahendite valmistamine ja kasutamine on vaid inimesele iseloomulik? Õpetlik regilaul ja tähenduslik rahvatants ka? Aga töömesilane annab ka tantsu kaudu teistele teada, kus ta korjemaa leidis – nurgakraadi ja kauguse suure täpsusega?

Kirjalikku infovahetust loomade puhul ei täheldata. Põhjalas tegi ürginimene kaljujooniseid vabas õhus, kus tulevalgustki vaja polnud. Võib-olla veel enne tule leiutamist? Nii anti kunsti abil edasi infot koguni tänasesse päeva, näiteks et olime veelinnurahvas.

Inimene on verejanulisim?

Läbi aastatuhandete võitles nüüdisinimene neandertallasega kui konkurendiga jahimaade ja kalavete pärast. Oli tapmises kavalam ja siis sõi ta sõna otseses mõttes välja. Nüüd näikse kannibalism moest läinud olevat, tapmine aga mitte.

Isane jääkaru võib üksi elada ja vaid paaritumiseks teistpoolt otsida. Aga tülikaid lapsi, kes ema paaritumishimu pärsivad, püüab äragi süüa. Ta pole kariloom. Inimene on. Kui loomakarjas kõige kõvem isane on boss ja sööb saagist kõigepealt ise isu täis, ning ülejäänud karja liikmed pääsevad jääkidele jaole, siis inimeste puhul jaotatakse toitu, et kõik peres ja klannis enamvähem saaks. Sest kollektiivis on jõud.

Kui aga oli näljahäda, siis tuli naabervalda minna, mehed maha tappa, toit, naised, lapsed ja kariloomad kaasa haarata. Seejärel tulid metsa põgenenud naabrimehed koos naabrite naabritega omakorda kätte maksma. See oli sõda. Enesekaitseks ehitati näiteks Eestissegi sadu linnuseid. Meie sugulane soome-ugri liinis Tšingis-khaan lõi seni suurima maailmariigi, kui tappis ja röövis eriti halastamatult. Loom enamasti oma liigikaaslasi ei murra.

Nii loll pole baktergi, et kõike söödavat toitumisahelas tappa. Inimesest sõdalane tapab mõnu ja kirega, eriti veel, kui mingi ideoloogia tagant utsitab, millesse lollitatud karjana usutakse. Kas inimest eristab loomast suurem tapakirg? Kas terrorist on tüüpiline inimene?

Inimene on olemuselt ahnepäts. Kui sul on kakssada miljonit, tahad sa tingimata, et oleks kolmsada. Siia rubriiki kuulub ka enese surnukstöötamine. Teised kiskjad inimese kõrval, näiteks lõvid, kui kõht täis, keeravad end magama ja ei ahnitse. Teisest küljest sellist kitsidust, nagu inimese juures avaldub, vist ka loomariigis pole?

Inimene paneb mõnuga alkoholi ja narkotsi. Mingi ussi- ega püssirohi ei suuda liigjoomist ja suitsetamist piirata. Tee või tina! Kui istub joobnuna autorooli või mootorratta selga, tulekski tina anda. Et vähemalt mõni aeg põdedes teistele ohtu ei kujutaks. Ükski loom pättjoodik ja ennast hävitav narkar ei ole, aga inimene võib olla.

Aga millal siis inimene eristus loomast – kas siis kui hakkas kirvest teritama või siis, kui võttis tule kasutusele või siis, kui hakkas kärakat tootma, või siis kui vilepilli valmistas või siis, kui infot kaljujooniste kunsti abil levitama hakkas või siis, kui eriti ahnitsema kippus ja selle ajel aina rohkem tapma hakkas? Aga seejärel jumala käest pattudest andeksandmist hakkas paluma? Näen vaimusilmas neid meie kalleid esivanemaid reas seismas, iseloomulikud näod peas. Nii mõnegi kohta ütleks – hullem kui tõprakari. Kes sa oled, inimene?

Jaga artiklit

1 kommentaar

P
pole olnud  /   20:49, 12. aug 2017
mingeid kivikirveid

Päevatoimetaja

Denes Kattago
Telefon 51993733
denes.kattago@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis