Kui ma abikaasaga neli aastat tagasi Gruusia kunagises pealinnas Kutaisis käisin, tuli eriti hästi välja üks erinevus Eestiga. Teil siin on mõeldud turistidele, kes saavad mitmes keeles infotahvlitelt lugeda, millise vaatamisväärsuse juurde nad on jõudnud. Eestis on sellele mõeldud ja ma märkasin kohe, et isegi metsas on teatetahvleid.

Aga Kutaisis juhtus nii, et kuulsat Gelati kloostrit külastades astus abikaasa ühele suurele kiviplaadile, mille sisse oli raiutud tekst vanas gruusia keeles. Terves kloostris puudusid selgitavad sildid ja nii oli ka selle kivi puhul. Kohalik, kes meile oma autoga ümbruskonda näitas, lausus seepeale: „Te seisate praegu kuningas David Ehitaja haual.“

Kas haual sobib seista?

Mu ehmatanud mees astus kiiresti kivilt, kuid meie giid seletas rahulikult: „Sellel haual võib seista. Vaadake, siin on vana sissepääsutee kloostrisse ja David Ehitaja sooviks oli, et ta maetaks just siia selle tee alla. Et kõik tulijad ja lahkujad käiksid üle tema haua ja niimoodi saaks tema olla ka pärast surma oma rahvaga kontaktis.“

Bagrationi dünastiasse kuulunud David IV ehk David Ehitaja (1073–1125) valitses Gruusiat 36 aastat kuni oma surmani. Teda peetakse meie maa kõige edukamaks valitsejaks, Gruusia kuldse ajastu loojaks. Ta kihutas moslemitest seldžukid maalt välja ning tema reformid ja sõjaline võimekus aitasid Gruusia riigi alla ühendada suure osa Kaukaasiast. Ta oli väga tark, luges palju ning soosis haridust, saatis noori Ida-Rooma keisririiki õppima. Ta ehitas teid ja sildu, arendas majandust ja tema ajal olid isegi tasuta öömajad teelistele.

David Ehitaja oli kristliku kultuuri suur toetaja ja Gruusia õigeusu kirik on ta pühakuks kuulutanud. Tema mõju meie rahvuslikule eneseteadvusele on suur. Kui Mihheil Saakašvili esimest korda 2004. aastal Gruusia presidendiks valiti, andis ta oma ametivande sealsamas Gelati kloostris David Ehitaja haua ääres.

Tegelikult pole täielikku kindlust selles, kas David Ehitaja ikka on maetud Gelati kloostrisse ja tema hauakivile raiutud sõnad – „Kristus! See siin on mu igavene puhkepaik. See rõõmustab mind; siin elan ma edasi“ – kuuluvad talle. Aga see on rahva seas üldlevinud uskumus, mis sai juured alla 19. sajandi keskel Prantsuse teadlase Marie-Felicite Brosset´ avaldatud uurimusest Gruusia ajaloo kohta. Tõde või mitte – isegi legendina on tegemist ilusa looga, kuidas armastatud valitseja soovis pärast surma kuulda kaasmaalaste sammude kaja üle oma haua astumas. Turistid selle kohta aga kohapeal kirjalikku infot ei saanud – ei nimesid, ei aastaid, ei selgitusi.

Samasugust infot oleks vaja ka meile, grusiinidele. Koolis me küll õpime oma ajalugu, aga kõike ei jaksa meeles pidada ja seoseid aitaks paremini luua rohkem väljakirjutatud teavet oluliste ehitiste ja paikade juures. Meil on suhteliselt väiksel maa-alal koos palju eriilmelisi kultuure ja dialekte ning kõike nende kohta teada käikski üle jõu. Tavaliste inimeste kokkupuude möödunuga piirdubki sageli koolitundidega. Ka eestlased avastavad ju suvistel ringisõitmistel oma kodumaa erinevate paikkondade ajalugu.

Meie saime Gelati kloostrist ja Kutaisi ümbrusest hea ülevaate tänu oma majutajale, kes pakkus ka giiditeenust. Gruusias ringi sõites ei pea ööbimise pärast muretsema. Öömaja leidmine on kõige lihtsam asi maailmas! Kui küsite mis tahes poest või söögikohast majutuse kohta, helistab müüja või kõrtsiomanik kohe mõnele tuttavale, kes ööbimist pakub. See on võrgustik, mis töötab õlitatult. Majutaja sõidab kiiresti kohale ja viib teid tuba üle vaatama.

Kodumajutuse puhul on hea teada, et nii korrus- kui ka eramajad ei pruugi väljastpoolt head välja näha. Paneelmajad on sageli räämas ja eramud võivad tunduda puhta improvisatsiooni pealt püstitatuina. Aga sees on sageli vastupidi: toad on mugavad, mahukad ja sisustatud vanaaegse täispuidust väärika mööbliga.

Kutaisis leidsime öömaja veerand tunniga ühes eramajas, mille ruumikates tubades tundsime end keset antiikmööblit kui väikses kuningriigis. Taskukohase hinna sisse kuulus korralik hommikusöök ja peremees kostitas pealekauba koduveiniga.

Kodude puhtus, hubasus ja vaat et luksuslikkuski on tugevas kontrastis avalikus ruumis valitseva minnalaskmismeeleoludega, mis oli omane tervele NSV Liidule. Alles viimastel aastatel on selles osas edenemist. Inimesed küll rääkisid sellest, et ka sinu ukse taga on Gruusia, hoia seda puhtana, aga oli vaja seadust, mis karistab prügi mahaviskamise eest trahviga. Nüüd on aina enam levinud suhtumine, et see on meie linn, see on meie maa ja me peame seda hoidma sama heas korras kui oma kodu.

Meil on tohutu ressurss kujuneda edukaks turismimaaks, meie ajaloost rohkem teada oleks huvitav teistelegi rahvastele, aga meie inimesed pole seda täiel määral teadvustanud. Eestis on vastupidi. Mulle meeldib, kuidas te hoolitsete oma rahvalaulude eest, millised suurepärased muuseumid teil on, te säilitate oma kultuuripärandit ning tänavatel valitseb puhtus.

Eriti meeldivad mulle Eesti rahvariided. Need on nii ilusate, rõõmsate ja positiivsete värvidega, et tahaksin ise ka kunagi neid kanda! Kui satun Rocca al Mare vabaõhumuuseumi poes või mujal neid nägema, ei pääse ma nende imetlemisest. Muidugi meeldivad mulle ka Gruusia rahvariided, mis on valdavalt tumedat ja valget värvi. Eesti rahvariiete trumbiks on nende värvikirevus.

Kama ja mulgi puder

Gruusia ja Eesti köögi võrdlemisel võib vaekauss tõesti meie kasuks langeda, kuid teil on viimastel aastatel juurde tulnud väga armsaid püsi- ja pühapäevakohvikuid, kus võid tunda end nagu vanaema juures. Atmosfäär on mitteametlik ja aura suurepärane. Istuksid nagu omade hulgas. Sind teenindaks nagu peremees ja perenaine. See on väga armas. Konkreetsed road ei pruugi isegi minu maitsega kattuda, aga huvitav on kogeda, kuidas asju tehakse ja võin hea meelega süüa toite, mida muidu ei sööks.

Minu jaoks on olnud harjumatu, kui sellistes kohvikutes peab kingad jalast võtma. Mäletan, et esimest korda juhtus see Obinitsas. Vaatasin imestades, kuidas kõik külastajad jätsid oma jalanõud esikusse ning hargnesid sokkide, sukkade ja paljaste jalgade väel kohviku ruumidesse.

Eesti köögis on minu jaoks huvitav ja maitsev olnud kama. Ma olin ka suur kamabatoonikeste fänn, aga neid enam ei toodeta. Mulle meeldib kohupiim ja kodujuust. Mulgikapsaid söön, aga need pole mu lemmikud.

Eriti alguses oli naljakas vaadata, kui pudrulembesed te olete. Meie söögikohtades putru ei pakuta ja seda ei taha süüa isegi lapsed, kuigi see on kasulik ja vanemad sunnivad takka. Eakad inimesed söövad putru tihti seepärast, et arst soovitab. Siin söövad putru isegi terved inimesed! Ka mulgi puder liigitub minu jaoks laste ja vanade inimeste menüü hulka kuuluvaks.

Peale pudrusöömise ja jõuluvanale luuletuse lugemise on minu jaoks Eestis veel üks asi, mida täiskasvanud inimesed Gruusias ei tee. Või õigemini – Lääne-Gruusias siiski teevad. Teile tuleb see kindlasti üllatusena, aga ka jalgrattaga sõitmine on meil rohkem laste pärusmaa. Suurele inimesele pole see justkui väärikas tegevus.

Seetõttu ei oska ka mina jalgrattaga sõita ja Eestis elades olen pidanud selle eest maksma – kui me mõnel saarel suurema seltskonnaga oleme jalgrattad rentinud, olen pidanud leppima kohaga jalgrattapulgal.

Need ebamugavused on alati olnud seda väärt: olen avastanud Eesti ilu ja saanud teada palju uut ilma, et ma oleks kunagi isegi poolkogemata sattunud seisma mõne Eesti suurmehe hauale.

Jaga artiklit

2 kommentaari

T
Tänud Sulle Lizi  /   22:51, 13. aug 2017
Nii ilusa ja südamliku sõnumi eest!
A
ajalugu  /   20:51, 12. aug 2017
on väga fabritseeritud

Päevatoimetaja

Denes Kattago
Telefon 51993733
denes.kattago@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis