2
fotot

Istusin ühel päeval oma värvika ja vitaalse isaga kohvikus, kui ta järsku pahvatas, tuline sära silmades: „Kiisu, sõidame Batumi! Vaatasin teda ja suur, soe armastuselaine käis minust üle... Oh, Gruusia, Tbilisi, Batumi! Minu lapsepõlvemaa, teine kodu ja alati väga igatsetud paik.

Viimasest käigust vanaema juurde sinna vapustavalt musikaalsete gurmaanide juurde on tänaseks möödas juba 26 aastat. Pole mul seal enam sugulasi ega ühtegi tuttavat. Pole kedagi, aga tunne, et olen seda maad kogu oma elu jumaldanud ja armastanud, on minuga kaasas käinud läbi elu. Teadsin selsamal hetkel, et me sõidame! Teadsin samuti, et sellest saab minu elu parim reis! Kahekesi – isa ja tütar. Ka sellisest hetkest on möödas, ma arvan, isegi rohkem kui 30 aastat, kui saime olla omaette, rääkida kõigest, lõbutseda ja nautida kuumust, Musta merd, head veini ja mida kõike veel imelist pakub Gruusia.

Rääkides Piret Järvisega enne tema pulmi, mis toimusid eelmisel nädalal Tbilisis, mõtlesin kohe: „Vot see on minu tüdruk!“ Tänu tema pulmadeks valitud superkohale on meid Eestis varsti palju rohkem, kes teavad, milline imeline maa see Gruusia on.

Piret ja Egert on õnnelikult Eestis tagasi, neid õnnelikke hetki, mille najal minna edasi. Mina aga lahkun juba järgmisel nädalal. Tagasi koju. Tagasi lapsepõlve radadele. Otsima tõelist suvekuumust ja koguma kokku kõiki neid õnnelikke hetki, mille najal minna edasi. Ilusat suve lõppu teile, armsad lugejad! 

Jaga artiklit

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis