4
fotot

Olhon on Baikali suurim saar ja maailmas suuruselt neljas järves asuv saar. Mina nimetasin seda saarele jõudes aga nukumaaks.

Ühe riigi sees on järv, selle järve sees saar ja selle sees oma maailm. Mulle tuli kuidagi pähe nukumaa (nukumaja) – et see on kuidagi väike ja pole reaalne. Aga kindlasti mitte halvas mõttes.

Kes satub Baikali äärde, sellele soovitatakse kindla sihtkohana Olhoni saart. Sinna tahtsin suuna minagi võtta. Või noh, lootsin seda teha, sest reede hommikul piletit ostma minnes selgus, et enne ülejärgmist päeva vabu bussikohti ei ole. Õnneks teati minu hostelis teist firmat, kellel oli pileteid juba samaks päevaks.

Pilet maksis 800 rublat ja mikrobuss laeti inimesi täis. Umbes viie tunni pärast jõudsime sadamasse ning meil vedas – kuigi autode järjekord praamile oli hiiglaslik, siis turiste vedavatel bussidel oli oma järjekord. Saime umbes tunni pärast üle. Sõit kestab umbes 20 minutit, see on tasuta ja praame sõidab edasi-tagasi kolm.

Olin lugenud, et teekond Olhoni on künklik ja hüplemist on palju. Tee peal sinna aga imestasin – ei ole häda midagi. Aga ei, saarel asjad muutusid. Ausalt öeldes imestasin ma, miks inimesed üldse sinna enda autodega tulevad. See on ju lihtsalt oma sõiduki rikkumine. Okei, saare pealinna Kužiri saab enam-vähem normaalsel teel, aga kui tahad autoga mujal saarel ringi vaadata, siis see on hirmus. Minu meelest ei saa neid üldse teedeks nimetada – need on liivakünkad. Nagu safari.

Natuke Olhoni saarest ka. Elekter jõudis sinna kümmekond aastat tagasi ning enne seda tegutseti ikka küünlavalgel. Linnas on kesktänaval valgustus, kuid kesksetest tänavatest eemale minnes on üsna pime. Pangaautomaate saarel pole, kuid ometi saab maksta kaardiga. Nii et suvalises poes Olhonis tasusin mina oma toidu eest kaardiga. Internet on seal olemas, kuid tõsi küll, väga nõrk. Vähemalt minu majutuskohas ühendas töötaja arvuti külge internetipulga põhimõttega vidina, mis tekitas interneti nii talle kui ka võrgu teistele.

Aga saar ise on imeilus ning Baikalile avanevad imelised vaated. Kes on seal piirkonnas, sel tasub kindlasti teekond sinna ette võtta.

Neil, kes pole Irkutskis kuigi palju aega, eelistavad Listvyankat. See on küla, mis asub vähem kui pooleteisetunnise sõidu kaugusel Irkutskist. Täna käisin ma ära ka seal ja pidin nentima, et Listvyankat ei saa kõige vähemalgi määral võrrelda Olhoniga. Baikal sillerdas Olhonil, Listvyankas oli ilmetu. Tõsi küll, täna sadas, kuid sellele vaatamata ei olnud taolist ilu nagu Olhonil. Ja kui turistikas see oli. Nii-öelda pärisinimesi ja pärismaju polnud peaaegu üldse näha – ainult see, et pakutakse turistidele üht ja teist asja.

Nii et kel vähegi võimalik, Baikalit külastades on Olhoni saar ainuõige variant.

Ela minu tegemistele kaasa ka Facebookis!

Jaga artiklit

2 kommentaari

  /   15:28, 21. aug 2017
miks pead õelutsema,kui ei meeldi ära loe
D
daam, selle järve ääres on paiku,kus ei ela   /   12:03, 11. aug 2017
mitte kedagi peale metsloomade. Taiga isand ei vaja elektrit.
Jah,kui see maa oleks ameeriklaste hallata,poleks seal igikeltsa ega pakastki. Oleks nagu Aruba kohe või Kanaari saarte kant.
Kannatage tsipa.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis