Õhtuleht küsis riigikogu õiguskomisjoni liikmetelt ja lapsevanematelt, kuidas peaks Eesti riik karistama pedofiile ja kas esimest korda süüdimõistetu peaks karistada saama samamoodi nagu mitmel korral karistada saanud lapseahistaja.

Andrei (29), isa: Ma ei oska öelda. Karistused peaksid ikka erinevad olema. Korduv kuritegu näitab, et inimene ei saanud enne oma veast aru.

Liisa Oviir, Sotsiaaldemokraatlik Erakond: Peale vahetu karistuse on oluline, et kasutataks ka preventatiivseid meetmeid, nagu vabatahtlik ravi, aga vajadusel ka ühiskonda kaitsvaid meetmeid, sealhulgas kurjategija paigutamine vaimuhaiglasse. Eelneva seksuaalkuriteo toimepanemine on raskendav asjaolu ja karistus on seetõttu ka karmim. Loomulikult on igal konkreetsel juhul karistuse üle otsustamine kohtu pädevuses, aga riik saab siin teha õiguspoliitilisi otsuseid, näiteks karmistades karistusi. Kuna laste suhtes toimepandud seksuaalkuritegevus ei ole vähenenud, tuleks seda võimalust ka kaaluda. Minu teada pole üheski ELi liikmesriigis praegu avalikku seksuaalkurjategijate registrit. Eestis saab aga igaüks teha karistusregistrisse teise isiku kehtivate karistuste kohta päringu, see puudutab ka karistusi seksuaalkuritegude eest. Samuti kehtib Eestis lastega töötamise piirang. See keeld on eluaegne. Tööandja on kohustatud läbi karistusregistri veenduma, et inimene, keda ta tööle võtta soovib, ei ole nende kuritegude eest karistatud.

Maiko (34), isa: „Seksuaalkurjategijate register peaks kindlasti olema avalik, eriti nende jaoks, kes palkavad lastega tegelevate ametikohtadele inimesi tööle. Esimene karistus peaks olema väiksem, sest nagu Kaur Kenderilegi, jääb plekk alatiseks külge isegi siis, kui reaalselt süüdi mõistetud pole. Aga karistus peaks olema palju karmim iga rikkumise järel.

Vabaerakonna nimel vastas Monika Haukanõmm (pole õiguskomisjoni liige): Seksuaalkurjategijate registri andmed ei tohi olla avalikud, kuid neile peab olema ligipääs lastega töötavatel asutustel. Registrisse tehtud andmepäringuid peab saama järelkontrollida.

Olga Ivanona, Keskerakond: Olen seda teemat tõstatanud õiguskomisjonis. Viimati seoses endise õiguskantsleri nõuniku suhtes tehtud kohtuotsusega, eriti häiris selle asja juures väga lühike vangistus ja suur osa karistusest tingimisi. Kui inimene on üks kord pedofiilia eest karistuse saanud, siis minu meelest peab avalikkusel olema õigus tema elu lõpuni kontrollida tema elukohta, elustiili, töökohta jne. Lastega seotud asutuste juhtidel on juba praegu õigus teha taustakontrolli inimeste suhtes, keda nad tööle võtavad, kuid mõned ei kasuta seda. Lisaks peab lasteahistajale olema kohustuslik meditsiinile ravi. Kehtivat korda tuleb muuta ka sedaviisi, et lasteahistajatel ja pedofiilidel puuduks võimalus peale karistust nime muuta, Eestist lahkuda ja välismaal lapsendada.

Priit (26), isa: Kindlasti erinevad karistused. Leebe vanglakaristus, rohkem psühholoogilist tööd pärast.

Raivo Aeg, IRL: Toetan tõhusamaid meetmeid süüdimõistetute karistamisel ja ravimisel, et säästa lapsi. Karistusseadustikus on pedofiilidele ette nähtud karistused ka praegu piisavalt karmid. Kuid pedofiilid ei ole pelgalt kurjategijad, vaid psüühiliselt raskelt haiged inimesed, kes vajavad ka ravi. Korduvalt kohtulikult karistatud pedofiilide puhul võtta kasutusele ravimitega kombineeritud teraapia ehk keemiline kastreerimine. Täna saab seda rakendada vaid süüdimõistetu nõusolekul, kuid leian, et eriti jõhkrate juhtumite korral tuleks seda teha sundkorras. Lapsi seksuaalselt kuritarvitanud isikute register võiks olla avalik, eriti nende puhul, keda on mitu korda süüdi mõistetud.

Uno Kaskpeit, EKRE: Karistused laste pilastamise eest peaksid olema karmid ja kätkema endas vangalakaristust, registreid, avalikustamist, ravi ja sundsteriliseerimist. On täheldatud, et ühiskonnale eriti ohtlik hälve kaob üksnes koos inimese üldise libiido ehk suguiha langusega. Seetõttu soovitavad mõned seksuoloogid ja ma nõustun nendega: raskemate ja ühiskonnale ohtlikemate hälvete puhul tuleb rakendada keemilist kastreerimist. See ei tundu esimesel pilgul liberaalne ega inimlik seksuaalhälvikute suhtes, kuid aitab kaitsta ja säästa meie lapsi.

Urve Tiidus, Reformierakond: Kuna minu õiguskomisjoni liikmeks olemise aeg on olnud väga lühike, siis seadusloome tasandil pole vastavate eelnõudega tegelenud ega debatte pidanud. Inimesena ütlen, et lapse põhiõigus on kasvada turvalises ja usalduslikus keskkonnas, kus ei pea kartma vähimatki riski mingitelt ahistajatelt. Seepärast olgu karistused niisugused, mis juba eos sunnivad lapsed rahule jätma. Nulltolerants.

29aastane anonüümseks jääda sooviv naine: Eesti seadused on kummalised ja tihti ebaõiglased kannatanute suhtes. Sellise kuriteo puhul on aga palju mõttekohti. Näiteks kui 18aastane astub vahekorda 16aastasega, siis ma ei näe, et see oleks pooltki nii hull kui 18aastane teeks seda 12aastasega (seksuaalelu alustamise legaalne vanus on Eestis 14 – toim). Usun, et kindlasti võiks olla reaalne vanglakaristus. Psühholoogiline kontroll enne vanglast vabanemist ja seal veedetud aja jooksul samuti. Kuid samas usun, et vangla ei ole alati parim variant. Pigem toodab see kuritegevust juurde, kui seda vähendab. Ravi kinnises asutuses võiks olla parem. Kui inimene saab taas sama kuriteoga hakkama, siis peaks ka karistus karmim olema.

Jaga artiklit

28 kommentaari

  /   21:43, 10. aug 2017
kuuliravi.
S
siil  /   21:34, 10. aug 2017
naljakas lugeda, et pedofiilidele psühholoogiline abi.. aga need, keda ära kasutati, maksku ise oma psühholoogi arveid ja ravimeid elu lõpuni

Päevatoimetaja

Maria Rozbaum
Telefon 51993733
maria.rozbaum@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis