Igale poes- ja turulkäigule järgnenud tundmus, et elu on kallimaks läinud, pole pelgalt ettekujutus. Viimase nelja aasta suurim hinnatõus – aastaga on hinnad tõusnud keskmiselt 3,6% – ei jäta kahtlust: kulude koomale tõmbamine pole paljudele enam valik, vaid paratamatus. Kuna eriti jõudsalt on kallinenud keskmise toidukorvi hind, pole kaugel ka järeldus, et aina enam eestlasi on sunnitud kokku hoidma just kõhu kõrvalt.

Tõsi, või ja piima kuni kolmandiku võrra kasvanud hindadele vaadates tuleb tõdeda – eks me olimegi uskumatult odavate piimatoodete hindadega juba liiga ära harjunud. Hoolimata peas tiksunud teadmisest, et selliste hindadega müük ei saa karjapidajale mitte kuidagi olla jätkusuutlik. Mitu aastat järjest laastanud seakatk ning kehvad suveilmad ja sellest tulenevalt kesine saak on aga põhjuseks, miks mitme teisegi kodumaise toote ost käib paljudele üle jõu.

Oma osa toidukorvi kallinemises on ka valitsuse maksupoliitikal. Nii on poliitikute ettekujutus – mida kallim õlu ja viin, seda vähem seda juuakse – osutumas liialt idealistlikuks. Pigem näeme aktsiisitõusude tagajärjel senisest hoolikamat kalkuleerimist, kui odavalt saab kätte võimalikult suure joobe, ja kui suurt alkoholivaru tasub kodus pidada, kuni Lätti sõit end ära tasuks. Kui täppi läheb väide, et suhkrujoogimaks innustab tootjaid kärpima magustatud jookide suhkrusisaldust, vältimaks nendegi järsku hinnatõusu, näeme aga tulevikus.

Mis tooks hinnaleevendust aga neile, kes piiri taga sisseostude tegemist (mõne arvutuse järgi tasub toidukraami järel käia lennukiga Saksamaal) ühel või teisel põhjusel sobivaks ei pea, sellele võib vastuse anda välismaiste odavkaubakettide Eesti turule tulek. Kuid Lidli kaubamärki kandvad poed ei suru ainult konkurentide hinnataset alla, vaid teevad senisest veelgi raskemaks kodumaise toodangu eelistamise. Odav hind võib paljude jaoks üles kaaluda sellegi sigaduse, et siin ja Vana-Euroopas müüdav suurtootjate kaup võib olla küll samas pakendis, kuid koostiselt mitte alati sama. Kas aitaks madalam käibemaksumäär kõikidele toidukaupadele või miski muu, et eestlane ka tulevikus kodumaise toidukauba ostmist endale lubada saaks, on aga küsimus valitsusele.

Jaga artiklit

19 kommentaari

N
naine 60+  /   00:18, 10. aug 2017
Eesti Toiduliit võiks hakata 2 korda aastas avaldama Eesi ette võtete nimesid, kus tooraine, töötajad ja firma omanikud on eestimaised. Siis tean ja ostan nende toodangut.
E
EBAÕIGLUS  /   12:20, 9. aug 2017
Mina ei nurise muu kui ebaõigluse üle! Üks teeb oma lihasjõul pöörast töötrenni ja saab kopikaid, teine tõstab telefonitoru,suunab ja "keevitab" seal kohvikannu ja keelega, saab elada nagu poolmiljonär eesti mõistes. Üks jookseb omal jalal päevad läbi osakonnast teise,hing paelaga kaelas, teine sõidab autoga peaaegu kemmergusse.kes saab kolm korda paremat palka, ikka LOODER rooli taga!

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis