Oleks enam kui kentsakas, kui ma hakkaksin Isamaa ja Res Publica Liidult küsima, mismoodi tohib minusugune kirjutada kirjanduse ajaloost, poliitikast, füüsikast ning toidujulgeolekust. Kellelt ma küsin? Erakonna esimehelt? Helir-Valdor Seeder kuulub küll minu lähemate sõprade hulka, aga tema vaimne maailm on minu omast täiesti erinev ja värsiõpetus sinna ei kuulu.

Erakonna eestseisusest? Kuid ma ehitasin viimati kuivkäimla aastal 1988 (püsib Võhandu ääres vajalike kohandustega siiani) ja pärast seda on minu peamine probleem hoopiski see, et avalikke WCsid on Eestis liiga vähe. Näiteks Kiltsi vaksalis on neid kõigest nii palju, kui seal Tapa ja Tartu vahel aeglane rong peatub. IRLi suurkogu koguneb sedavõrd harva, et kuniks sa seda ootad, seni mine mujale ning pealegi seal ei anta igaühele sõna. Loetletud asjus pole minusugusel erakonnast mingit käegakatsutavat abi.

Rahvuslik-konservatiivne koerapoliitika?

Tähtvere pargis on üheks probleemiks koerad ja koeratõud. Kavandatav koera-aed seda probleemi ei lahenda, sest jäävad üles kaks asjaolu. Üks seisneb selles, et koer peab viima omaniku jalutama distantsile, mille pikkus võib olla paar-kolm kilomeetrit. Sellist pikkust käik koeratarandikku välja ei anna. Teine on see, et koeratõugude esindajad ei suhtle isekeskis nagu humanistid XVI sajandil. Tähtvere pargi ääres ei kasvatata mesilasi (1930. aastatel oli see veel võimalik) ning pargis endas linde ja lambaid. Siin ei saa õpetada koertele käitumist linnujahil ega hundimurdmist. Järelikult ei saa ka IRLil olla siin mingit rahvuslik-konservatiivset koerapoliitikat – nagu pole siin seda ühelgi teisel erakonnal. See on kohaliku elanikkonna otsustada sõltumatult sellest, kas Tartus moodustatakse autonoomsed linnaosad või mitte.

Kas valimisliitude lokaalpoliitiline efekt võib olla erakondade regionaalsest esindatusest tõhusam? Muidugi võib, kuid see küsimusepüstitus on poolik. Ja nimelt seepärast, et on veel üks esindustasand, nimelt kolmas sektor (Tähtveres Tähtvere Selts). Seda ei moodusta sugugi mitte ainult mittetulundusühingud, mille algselt õilsat mõtet on pidevalt kuritarvitatud. MTÜd on ju nii Eesti Keskerakond kui ka Eesti Kirjanduse Selts, millest esimene on poliitiline organisatsioon, teine mitte. Lihtsalt jaotus „äriühing/mittetulundusühing“ on liiga jäme, ent ükski pole ka pannud ette, kuidas seda tihendada.

Maal tekkis kolmas sektor pasunakooride, põllumeeste seltside ja tarvitajate ühisuste kaupa, linnas majaomanike, uulitsate ning veevärgikasutajate järgi. Ah et kolmas sektor võiks olla erakondade survegrupp? Ent kõik erakonnad Eesti vabariigis on ju võrreldamatult nooremad kui Jaani seek Tartu maanteel või Väägvere pasunakoor! Meie erakonnad mõtlevad märksa jäigemalt kui paikselt mõtlema kohustatud püsielanikud. Kui see sektor kui tervik kummatigi erakonnastada, siis on tegemist sundparteistamisega Hitleri natsionaalsotsialismi moodi. Inimesed peaksid teadma, millega hitlerism lõppes. Kas te tõesti tahate veel üht Nürnbergi stalinistide ülemjuhatuse all?

Enesekriitikat välistav populism

Selle kordumise eest hoiatanuna ei pea ma valimisliite üldsegi mitte pärispatuks. Pärispatuks on erakondade kaootiline nõrkus poliitilises üleplatsimängus. Pikaealistel erakondadel on üldiselt miskisugunegi ideoloogiline selgroog. Valimisliitudel niisugune puudub. Ent meid võiks panna mõtlema järgmine küsimus. Kui sul on valida nõrga selgroo ja tugeva selgrootu, näiteks molluski vahel, miks sa peaksid siis santlaagerdavat haikala krevetile ilmtingimata eelistama? Haikala sööb sind, krevetti sööd sina. Kas tahad olla surmalemääratud haikala kõhus või pead paremaks, et krevett oleks sinu kõhus? Miks ma peaksin olema haikalale truum kui molluskile, kes vähemasti ei hakka mulle vastu?

Kust algavad jämedad vead? Mitte sellest, et Edgar Savisaar on olemas. Viga algas sellest, et ühel hetkel hakkas ta arvama, et Eesti Keskerakond on tema oma. Mitte ainuski erakond mitte üheski punktis maakera kamaral ei ole intellektuaalne omand. See ei allu autoriõigusele, seda ei saa esitada ega kaitsta kasuliku mudelina ja selle eest pole võimalik maksta looja pärijatele protsente honorarist. See on võõrandumise parandamatus juba enne Marxi ning jääb nõnda ka pärast teda. Kõik teised Eesti erakonnad on ses mõttes muide võrreldamatult depersonaliseeritud. Mitte ükski neist pole olnud kellegi üksikisiku oma. Vastasel korral käiksid asjad nii, et millegi saamiseks pead sa rääkima ei alamaga kui suurvesiiri endaga. Ja selleks, et pääseda tema vaibale, tuleb sul eelnevalt käia läbi bojaaride juurest.  

Teine jäme viga on tehtud üüratu populismiga. See ei avaldu põrmugi ainult vaatemängude korraldamises, jauramises ja avalike hüvede jagamises. Ennekõike seisneb populismi patoloogia selles, et ta vabastab isiklikust vastutusest. Korraga on valimispropaganda otsustavam kui õiguskorraldus. Ent mitte see pole määrav, vaid hoopiski see, et populism välistab igasuguse enesekriitika. Paraku ei ole nii, et valitsevast populismist saab olla parem ainult valitav populism. Valitsevast populismist võib olla „parem“ ka diktatuur. Valimisliit seda kehtestada ei saaks, aga kus on põhiseaduses kirjas, et erakonnas on teisitimõtlemine keelatud? Ma pooldan tugevaid erakondi, kuid erakond nagu kasarmu on sõjaväeline eluruum, mitte ilmavaateline funktsioon.

Kuidas näeb välja populism Tallinna moodi? Paradoksaalne küll, aga minu jaoks kehastab seda näiteks endine Tallinna Linnahall, probleem juba rohkem kui veerand sajandit. Tegelikult on see ainult krunt, ammu mitte enam ehituskonstruktsioon krundi peal. Rotermanni soolaladu on fundamentaalne, linnahall täiesti episoodiline. Kas see on pühakoda? Ei ole. Kas ühelgi meie erakonnal ja valimisliidul on näidata ette, mis ta sellega teeb ja kuidas ta seda teeb? Ei ole. Mida te siis asemele pakute? Kaadrivahetust? Kust te võtate Tallinna linnavalitsusse, linnaosade valitsustesse, linnamajandusse ja linna osalusega struktuuridesse paar tuhat vaba inimest olukorras, kus teil vabu kohti ei ole? Ah et kroonuametnik peab olema poliitiliselt neutraalne. Igatahes valijana ta seda olla ei saa. See oleks põhiseadusevastane.

Sellelsamal populismil on kahjuks kolmaski pool. Minu meelest on strateegiliselt ohtlik, kui Tallinna hakatakse valitsema Lasnamäelt. PERH asub Mustamäel, superkeskused Ülemistel, Muugal ja tulevikus Lagedil. Juhtida Tallinna ainult ühest nurgast tähendab minusuguse jaoks hulknurksuse eitamist, aga kui keegi seda vägisi tahab, tuleks teda ravida Paldiski maanteel.

Selles mõttes on erakondade ja valimisliitude erinevus väga väike.

Autor on IRLi liige.

Jaga artiklit

12 kommentaari

R
raudmees  /   11:28, 8. aug 2017
Kohaliku elu halb juhtimine ongi tingitud ülepolitiseerumisest Eri parteikesed kisuvad omavahel nagu kurjad koerad Mõistust pole ollagi Moraali ammugi mitte Mingi radikaärandaja pürgib Talna meeriks Kas pole naeruväärne
K
külamees  /   10:51, 8. aug 2017
Igipõline dilemma Eesti lühikeses poliitajaloos on tõesti küsimus, kumb on parem: kas valimisliit või erakond. Tulevastel valimistel eelistan siiski erakondi, kuna arvestades suurt teadmatust pärast valimisi seoses nn. haldusreformi mõjuga. Hiljem on selgem keda sõimata kui midagi tuksi keeratakse. Kui sõnnikut keerab kokku valimisliit, siis pärast ei ole kelleltki küsida kuna kõik on uttu kadunud.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis