Kasutan juba mitu aastat igapäevaselt Tallinna ühistransporti. Tööle ja tagasi sõitmiseks sobib umbes 5-6 bussi. Meie liikluskultuurist kirjutama ajendas mind hiljutine isiklik kogemus. Olin nimelt sunnitud endale muretsema uue ühistranspordikaardi, kuna endine sõidukaart murdus peaaegu pooleks. Juhtus see aga sellepärast, et buss tõmbas liiga järsku peatusest minema – lendasin koos valideeritava kaardiga vastu validaatorit, lüües valusalt ära ka oma käe. Istusin oiates kõrvalolevale vabanenud istmele ja mõtlesin – jälle! Tol hommikul polnud enam tahtmist ja aega inimesi täis bussis juhi juurde sõrme viibutama trügida, tahtsin jõuda õigeks ajaks tööle.

Usun, et me kõik, linnakodanikud, oleme tänulikud võimaluse eest sõita ühistranspordis tasuta. Küll ei tähenda see, et bussijuhid saavad endale lubada hooletut suhtumist töösse. Ometi näeme iga päev just nimelt hooletust, kohati lausa hoolimatust (loe: pahatahtlikkust) on uskumatult palju.

Üllatavalt paljudel bussijuhtidel ongi kombeks sõita ja pidurdada nagu Ameerika mägedel. Vihased või mornid näod peas, püüavad nad sõiduvahendist välja võtta viimast, et õigel ajal punktist A punkti B jõuda.

Reisijateks on igasugust rahvast – väikestest lastest emadega kuni raukade ja invaliidideni ning üsna tihti esitan ma sellist „liikluskultuuri“ märgates endale küsimuse: kuidas need vanad ja väetid üldse püsti jääda suudavad? Muide, alati ei suudagi – olen kukkumisi (ka noorte inimeste puhul) korduvalt näinud ning ka ise väga valusasti kukkunud. 

Silme ette tuleb üks ammune pilt. Olin teel töölt koju ning Viru peatuses astus bussi keskmisest uksest sisse õhetav noor neiu, käes korralikult pakitud lillekimp, mida ta eriti hoolikalt hoida püüdis. Ta ei jõudnud veel bussi käsipuust kinnigi haarata, kui buss järsult minema tõmbas ning neiu lendas hooga bussijuhi kabiini ukse kõrvale. Lillekimp oli tal endiselt kramplikult ettesirutatud käes ning vaatamata sellele, et neiu põlved olid katki, püsis tema näol naeratus. Neiul oli kindlasti natuke piinlik, et kõigi silme all sellise õhulennu sooritas. Rahvas vaatas ehmunud nägudega ning olen täiesti kindel, et enamus tundis tüdrukule kaasa. Ehmunud oli ka bussijuht, kes kabiinist väljus ning neiu ees vabandas. Hea, et ta seda tegi, sest vastasel juhul oleks ta ilmselt mõne reisija (näiteks minu) poolt korralikult „töödeldud“ saanud.

Olen ka ise äkkpidurdamise tagajärjel väga haiget saanud: lendasin koos minu taga seisva tugevalt ülekaalulise meeskodanikuga vastu käsipuud. Pea pool aastat kannatasin, hambad ristis, sellest saadud käetrauma tõttu, enne kui taas normaalselt tööd ning igapäevatoimetusi teha suutsin. Hiljem muidugi kahetsesin, et ei kirjutanud bussi numbrit üles, sest silme ees oli valust must ning vaatasin, kuidas ruttu bussist välja saan. Oleks vähemalt olnud, kelle käest valuraha sisse nõuda.

Ühel suvehommikul hooga bussiistmele paiskudes ja kaasreisija valusat kukkumist nähes otsustasin küsida: kaua võib, tõesti? Ma ei arvagi, et sellest kirjatükist midagi muutuda võib, kuid asi seegi, kui mõned asjapulgad, keda teema otseselt või kaudselt puudutab, selle läbi lugeda suvatsevad.

Liiklus ongi tihtipeale väga ettearvamatu, kuid seda enam võiksid bussijuhid reisijate peale mõelda – teedel-ristmikel oluliselt hoolikamad olla, peatustest sujuvamalt välja sõita. Teine teema on sõidugraafikutest kinnipidamine, mis tahes-tahtmata tekkivatele ummikutele mõeldes näib olevat ilmvõimatu. Eks kõik olegi omavahel tihedalt seotud – teede remont, transpordikorraldus (või korraldamatus?) versus juhtide ametijuhend, liikluseeskirjad ja südametunnistus. Ja ega siis jalakäijad ise, jalgratturid, muud rattamehed ning autojuhidki süüst puhtad ole – vaatad abitult kõrvalt seda „süstimist". Teeb vihaseks. Eraldi teema on narko- ja alkoholijoobes juhid. Aga ükskord tööle või taas koju jõudmine teeb pisut rõõmsaks ka – näe, ikkagi kohale jõudsid. 

Märka kaasinimest ja hooli temast – alati! Just selline silt võiks ehk olla nii mõnegi rajuma juhi sõiduki armatuurlaual. Ning lausa iga inimese peas võiks pidevalt tiksuda tuntud-teatud väärt mõte: ära tee kunagi teisele seda, mida sa ei soovi, et sinule tehakse. Sobib igaks elujuhtumiks.

Jaga artiklit

22 kommentaari

Ü
Ükskord jälgisin  /   20:35, 7. aug 2017
kesklinnast Mustamäele kas bussijuht oskab üldse sujuvalt pidurdada ja tõesti ta EI OSANUDKI sujuvalt pidurdada. Kuidas sellised juhid küll juhiloa saavad.
R
raul  /   17:34, 7. aug 2017
sellise palgaga on raske leida häid bussijuhte

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis