Anne-Marie O’Connor – „Daam kullas. Gustav Klimti meistriteose, Adele Bloch-Baueri portree erakordne lugu“, Varrak 2016, inglise keelest tõlkinud Aldo Randmaa. (RAHVARAAMAT.EE)

Vaatamata pealkirjale sukeldub Anne-Marie O’Connori „Daam kullas. Gustav Klimti meistriteose, Adele Bloch-Baueri portree erakordne lugu“ ühe kunstiteose sünniloost märksa sügavamale 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Viini kultuuriellu. Aga veelgi põhjalikumalt ajalukku.

Aukartustäratavale infohulgale kulunuks ära ehk kõvem kärpekirves, kitsam teema lasknuks pealkirjas lubatud portree erakordsel lool rohkem mõjule pääseda. Praegu oleks ühtede kaante vahel justkui kaks raamatut: Gustav Klimti ja tema maalil „Daam kullas“ kujutatud Adele Bloch-Baueri lugu ning märksa mahukam ja laiahaardelisem ajalooraamat lugupeetud juudiperekondadest ja Saksa okupatsioonist koos selle järelmõjudega Austrias.

Raamatu esimene kolmandik viib keset pulbitsevat Viini kultuurielu ja kes ise Austria pealinna sattunud, võib vähimagi vaevata ette kujutada, kuidas enam kui sada aastat tagasi elu Ringstrasse ümbruses käis või kuidas Centrali kohvikus kõik pead pöörasid, kui Klimt sisse astus.  

Kultuuritegelaste kontsentratsioon oli Euroopa ühes rikkamas linnas kõrge ja raamatus tuttavat nime nähes tunned endki justkui grammikese kultuursemalt. Samas näiteks fakt, et Sigmund Freud tegutses linnas, kus vohas ravimatu süüfilis ja oli Euroopa kõrgeim enesetappude tase, loo arengule justkui midagi juurde ei anna. Või ehk siiski – ka iga paarilauseline pintslitõmme lisab värve 20. sajandi alguse kultuurielule Viinis.

Unistus reisist Nõukogude Liitu

19. sajandi viimastel kümnenditel oli juutide hulk Viinis plahvatuslikult kasvanud, muutudes suurimaks juudi kogukonnaks Lääne-Euroopas. Sajandivahetusel oli pea iga kümnes Viini elanik juut. Ka Adele vanemad olid Viinis uustulnukad, aga selleks ajaks, kui Adele abiellus endast kaks kord avanema Tšehhi suhkrumagnaadi Ferdinand Blochiga ja Klimtile tema kuulsate maalide jaoks poseeris, oli tema isa pank saanud juba suuruselt seitsmendaks pangaks Habsburgide impeeriumis.

Kuid Adelet kogu see glamuurne elu, kuhu ta kuulus, ei tõmmanud. Kui vaadata „Daami kullas“, on raske uskuda, et elu lõpupoole nakatus see suursugune daam sotsialismist ja unistas reisist Nõukogude Liitu.

1903. aastaks, kui Ferdinand Bloch otsustas oma abikaasa portree tellida Klimtilt, oli viimane hetke kuumim maalikunstnik Viinis. Klimti tellimus maksis tol ajal 4000 krooni, veerandi hea asukohaga maamaja hinnast. See, et mõnegi portree puhul kahtlustati meistri armulugu modelliga, suhkrumagnaati ei heidutanud. Mis Adelesse puutub, siis ainus kindel fakt on, et töö käigus tekkinud modelli ja kunstniku lähedane suhe jätkus elu lõpuni.

Anne-Marie O’Connor – „Daam kullas. Gustav Klimti meistriteose, Adele Bloch-Baueri portree erakordne lugu“, Varrak 2016, inglise keelest tõlkinud Aldo Randmaa. (RAHVARAAMAT.EE)

Vahetult enne töö algust Adelega oli Klimt käinud Ravennas San Vitale basiilikas ning uurijad arvavad, et just seal nähtud hiilgavad mosaiigid keisrinna Theodorast andsid kunstnikule idee teha kuldne portree Adelest värvitud mosaiigina. Klimt esitles oma  „Daami kullas“ Viinis 1908. aastal ja umbes samal ajal (aastatel 1907–1908) sündis teinegi kuldne maal „Suudlus“. Kunstiajaloolastel ei jäänud kahe naise sarnasus mitte märkamata.

Kuidas on looga seotud Hitler?

„Arvan, et oma sõbra Klimti mäletuseks olen ma talle võlgu, et teha tema kätetöö üldsusele kättesaadavaks,“ kirjutas Adele Bloch-Bauer paar aastat pärast kunstniku lahkumist (Klimt suri veebruaris 1918) Belvedere muuseumi direktorile ja soovis, et nende pere Klimti kollektsioon läheks muuseumile. Kuus aasta enne surma oli Klimtil valminud Adelest teinegi portree.

Ka oma testamendis (Adele lahkus veebruaris 1925) palus ta, et abikaasa jätaks tema kaks portreed ja neli Gustav Klimti maastikumaali Austria Galeriile. Oma ehted pärandas ta õetütardele Mariale ja Luisele.

Aasta pärast seda, kui Klimt oli lõpetanud „Austria Mona Lisa“, oli üritanud Viini Kaunite Kunstide Akadeemiasse pääseda 17aastane Adolf Hitler, aga kukkus joonistamiseksamil läbi. Kuigi mõnikord peetakse Hitleri hilisema antisemitismi põhjuseks seda, et juudi professorid teda akadeemiasse vastu ei võtnud, polnud ükski tema eksamineerijatest tegelikult juut.

Igatahes oli Maria testamendis viidatud Austria Galerii ülesanne 1939. aastaks märgatavalt muutunud – oluliseks oli saanud Viini rikkalikest juudi kunstikogudest natsiparteile meelepäraste tööde leidmine. Hitleri isiklikku kunstivaramusse sobisid ka mõned Adele kodus olnud tööd, ent mitte Klimti omad.

Kuuskümmend aastat pärast natside kunstirööve sai alguse kümneaastane kohtuvaidlus Austria valitsuse ja Bloch-Bauerite pärijate vahel. Siinkohal olgu vaid märgitud, et kui „Suudlust“ näeb Viinis Belvedere lossis, siis Adele Bloch-Bauerit kujutavat „Daami kullas“ tuleb vaatama sõita New Yorgi Neue Galeriesse. Ja enne Viini sõitu lugeda läbi ka eelnimetatud raamat. Isegi siis, kui te Klimti töid vaatama minna ei plaani, sest vähemalt minu emotsioonid keerlesid pärast raamatu sulgemist rohkem natsi- ja juuditeema kui 135 miljoni dollari eest müüdud maali ja modell Adele Bloch-Bauer ümber. Seega mitte niivõrd portree, kui pigem suguvõsa saatuselugu – ja vägagi liigutav lugu. Märgatavalt hõlbustas sündmustes orienteerumist raamatu algul ära toodud Bauerite sugupuu.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis