BÄNDIPROOVIS: Robert ja Ivo Linna kinnitavad kui ühest suust, et bluus on neile alati meeldinud, sest bluusist on välja kasvanud nii rock'n'roll kui rokkmuusika. (Kalev Lilleorg)

Ivo Linna armastus särtsaka rock'n'roll'i ja rockabilly vastu on tema repertuaari põhjal ilmne, kuid mõnevõrra üllatavam on, et vanameister kuulab sama meelsasti ka aeglast ja lüürilist bluusi. Bluusipisikuga on ta nakatanud samuti oma rokkarist poja Robert Linna ja seda juba siis, kui too alles laps oli. Pikkadel õhtu- ja öötundidel kuulavad isa ja poeg nüüdki koos head muusikat ja tutvustavad teineteisele uusi artiste.

Ivo ja Robert kinnitavad kui ühest suust, et bluus on neile alati meeldinud, sest bluusist on välja kasvanud nii rock'n'roll kui rokkmuusika. „Mu kallis kadunud vend Taivo üritas läbi raudse eesriide Lääne muusikat kätte saada ja sai ka ning tegi mulle üsna varajases nooruses selgeks, mis on tüüpiline 12taktiline bluus,“ räägib Ivo. „Isegi Riia plaadivabrik Melodia andis sügaval nõukogude ajal välja plaate neegrite spirituaalidega. Seega sellist muusikat olen ma kuulanud palju. Kui kuskil satub näppu bluusiplaat või raadiost lastakse bluusi, keeran pilli otsemaid valjemaks.“

Robert mäletab juba lapsepõlvest, et ta kodus oli tohutul hulgal plaate: „Enamasti tuli kuulata muusikat, mida vanemad kuulasid….“ – “Mis oli hea,“ torkab Ivo siinkohal otsustavalt vahele. „Nii et bluus pole mulle kunagi võõras muusikastiil olnud,“ jätkab Robert. „Bluus on sedavõrd lai mõiste, et ta väga palju rock'n'roll'ist, rockabilly'st, soulist või funkmuusikast ei erinegi. Oluline ja ühine joon on kõikide nende stiilide juures hingestatus ning mis mulle muusikategemise juures eriti meeldib, et just instrumentaalne pool kannab edasi emotsiooni või sõnumit.“

Isa ja poja esimene täispikk kontsert

Armastus bluusi vastu toob Ivo ja Roberti peagi koos lavale: laupäeva õhtul annavad nad Augustibluusi festivalil Haapsalus esimese ühise täispika kontserdi. „Robert on küll minu juubelikontsertidel laulnud ühte-kahte lugu, aga rohkem me koos pole esinenud ning selles mõttes see pakkumine, mille mu kallis poeg tegi – esineda Augustibluusil – väga austust vääriv ja tõeliselt hea idee,“ leiab Ivo. „Leppisime kokku, et astume festivalil üles lugudega, mida me niikuinii koos kuulame ja mis meile mõlemale korda lähevad,“ lisab Robert.

„Mida me koos kuulame? Tavaliselt ikka Jimi Hendrixit, Eric Claptonit, vanu rock'n'roll'i tähti Jerry Lee Lewist ja Bill Haleyt, oleme kuulanud ka kõikvõimaliku džässi, alates Ella Fitzgeraldist, jupiti Frank Sinatrat. Loomulikult ka vanu bluusivendi nagu B.B. King ja Albert Collins. Ühesõnaga, kõiki suuri tähti,“ loeb Ivo ette nimekirja, mis ei koosne vaid bluusiartistidest, kuid milles on bluusil ometi oluline koht. „Loomulikult kuluvad meie õhtute ja ööde juurde sellised ansamblid nagu Rolling Stones ja The Beatles. Kõiki neid artiste, kes on meisse ja maailma muusikasse oma jälje jätnud. See valik on täiesti juhuslik. Mitte kunagi ei lepi me kokku, et täna hakkame kuulama seda või teist.“

Ivo tõdeb, et paraku ei jõua kõiki maailma lugusid ära kuulata. „Pinnale kerkivad need lood, mis rohkem müüvad, aga tegijaid on Ameerikas, kust bluus tuleb, mustmiljon ja nad kõik on head. Kohapeal käies sain aru, et iga suvaline neeger võtab kitarri või suupilli ja sealt tuleb kohe. Sest see on nii orgaaniline, nad on sinna sündinud ja selle sees kasvanud, nii et avastada on seal väga palju.“

Mõistavad teineteist suurepäraselt

Kui küsida, kelle sõna jäi kontserdikava koostamisel peale, vastab Ivo kiiresti, et vaielnud nad selle üle pole ning üldse valitseb nende vahel suur teineteise mõistmine. „Meil pole kunagi olnud teemaks, mis on hea ja mis on halb. Lapsed peavad saama ise valida ja nad peavad ise jõudma oma tõekspidamisteni. Siin ei aita ei vesi ega vile. Samas on mul hea meel,  et oleme jõudnud mingit liini pidi enam-vähem ühe supikatla juurde, mis on väga tore tunne. Valisin Haapsalu kontserdile neid Ameerika bluusi standardeid, mida me oleme Rock Hoteliga teinud. Oleme ju sadade kaupa rock'n'roll'i lugusid mänginud ja nende lugude sekka sattusid ka mõned bluusid. Olen aru saanud, et vähemalt minu puhul kõlab siis üks asi väga hästi, kui olen seda varem laval kümneid kordi esitanud. Nii et need lood, mis mina kontserdile valisin, mulle sobivad ja Robertil oli täitsa vaba käsi valida oma repertuaar.

Mõned lood laulame ikka koos ka, nagu näiteks The Blues Brothers'i repertuaarist „Hold On, I'm Comin'“ või siis sellise pala nagu „Gimme Some Lovin'“, aga neid on veel, tegelikult üsna mitu lugu. Lisaks üritan lehmakella ja tamburiiniga toetada löökriistu. Nii et mul oleks laval samal ajal, kui Robert laulab, ka mida teha.“  

Kas Ivo ja Robert Linna “Teine suur, teine väike“ ongi ainult ühekordne kontsert,  mille kõla jääb vaid Haapsalu linnusemüüride vahele, ei oska Ivo ja Robert veel öelda. „Ühekordsete projektidega on tihtipeale see lugu, et kui muusikute vahel tekib hea klapp, siis miks mitte. Mul pole selle vastu midagi,“ lausub Ivo. „Päev korraga,“ lisab Robert. „Kui meil see õhtu õnnestub, siis miks mitte kunagi veel sama kava ja koosseisuga üles astuda.“

5. augustil astuvad Haapsalus koos Ivo ja Robert Linnaga publiku ette Kaspar Tambur (klahvid), Joonatan Nõgisto (bass) ning Caspar Salo (löökriistad).

Jaga artiklit

26 kommentaari

J
jaH,on  /   15:51, 31. aug 2017
kappeli poeg
J
Jaanus!  /   20:28, 3. aug 2017
On ka kellest kirjutada

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis