Eesti U18 koondise mängude ajal on suurem otsatribüün sisuliselt tühi olnud. (Martin Ahven)

Nagu arvata oli, on korvpallikoondiste mängud suutnud koduse meistriliigaga tekkinud segaduse varjutada. Korvpalliliidu kallal on sügisel aega võtta küll, seega keskendume meiegi korraks koondiste tegemistele.

Mida viimane nädal näitas? Eelkõige kinnitas Tallinnas alanud U18 vanuseklassi B-divisjoni turniir, et kaks aastat tagasi korvpallisõprade teadvusse jõudnud andekas põlvkond pole vahepealse aja jooksul järele andnud. Toonase U16 koondise põhitegijatest pole keegi orbiidilt kadunud ja pisut järele mõeldes on juba ainuüksi see hea näitaja.

Tõusud ja mõõnad käivad iga mängija arengu juurde ja nii pole ime, et näiteks Henri Drell ja Hugo Erkmaa on võrreldes talvega hoopis teised mängijad. Drell heas, Erkmaa kahjuks halvas mõttes. 17aastane ja 205 cm pikkune Drell on vigastatud Sander Raieste koha täitmisega ilusti hakkama saanud ja talendiküttide tähelepanu endale võtnud.

Profiililt on Drell ja Raieste üsna sarnased ja mõlemad on Eesti korvpallurite mõistes päris haruldased tüübid. Palju on meil olnud mängijaid, kes on julgelt üle kahe meetri pikad, aga tegutsevad peamiselt kolmepunktijoone taga ja üritavad läbi murda? Kindlasti noor Martin Müürsepp, aga ta on ja jääb Eesti ükssarvikuks. Pealegi oli tegemist number „neljaga“, kes mängis karjääri viimastel aastatel tsentri positsioonil. Drelli ja Raiestet selline saatus ilmselt ei oota – kui juba lahterdama hakata, on tegu tänapäevaste „kolmedega“. Pikkus muidugi üksinda ei maksa, õnneks on mõlemal pisut viimistlemist vajavad, aga igal juhul intrigeerivad oskused.

Henri Drell. (Martin Ahven)

Võrdluseks Eesti täiskasvanute koondis, kus nendega sama pikad Janar Talts ja Kristjan Kitsing täidavad keskmängija kohta ja kohati peavad äärel tegutsema napilt 190sentimeetrised Jaan Puidet ja Martin Paasoja. Õnneks on mõlemad piisavalt tugevad ja atleetlikud, et Euroopa keskmike või tagaotsa kuuluvate koondistega sammu pidada.

Kui Eesti koondiseid – täiskasvanuid ja noori – võrrelda, siis kujude poolest on U18 oluliselt põnevam. Nädalavahetusel Kalevi spordihallis viibides tekkis küsimus, miks isegi Eesti mängude ajal tribüünid nii hõredalt täidetud on? Isegi täiskasvanute koondise tähtsusetu sõprusmatš Rootsiga tõi korvpallipühamusse kohale rohkem inimesi. Tõsi, eilses matšis Belgiaga oli rahvast juba rohkem ja atmosäär parem. Aga arenguruumi on.

Tegelikult on rahva huvi U18 koondise vastu olemas. Seda näitas ka talvine Läänemere karikaturniir, kus osades kohtumistes oli Audentese spordihalli tribüün sisuliselt täis. Mis siis nüüd juhtunud on?

Osaliselt võib süüdistada suve ja puhkuste aega, aga imestust tekitab ka krõbe piletihind. 10 euro eest saab ühe päeva jooksul vaadata küll kõiki mänge, aga tavaline spordisõber ei hakka Makedoonia ja Iirimaa pusimist elu sees vaatama. Sisuliselt tuleb raha välja käia ikkagi Eesti matši eest. Noorteturniirile võiks pääseda kaks korda odavamalt.

Jaga artiklit

3 kommentaari

€€€  /   17:18, 1. aug 2017
Tõstke aga pileti hinda siis varsti on saal tühi ja nn kuuenda mehe toetust enam pole...
  /   17:23, 31. juuli 2017
Kui võrrelda U18 ja meeste koondise mänge, siis müts maha poiste ees. Korvpalli MÄNGITAKSE ja seda lõbuga, ilma staaritsemiseta, ega täideta kohustuslikke mänguminuteid. Hr. T.Sokk ! Too oma mehed poiste mängust õppust võtma !

Päevatoimetaja

Denes Kattago
Telefon 51993733
denes.kattago@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis