2
fotot
STAAŽIKAS SUBTIITRIMEISTER: Mart Rummol on filmitõlkimiskogemust umbes 17 aasta jagu, muu hulgas on ta eestindanud nii Greta Garbo kui ka Marlen Dietrichi esimesed filmid. Pilt on tehtud Sõpruse kino projektsioonitoas. (Stanislav Moškov)

„Filmitõlkijale kuluvad hästi ära sipelga usinus ja ninasarviku nahk,“ kirjeldab Mart Rummo oma ametit. „Sipelga usinus kui visa püüdlus parima võimaliku tulemuse poole – vaatamata teadmisele, et su võimalused on üsna piiratud. Ja ninasarviku nahk kui võime põhjendamata kriitikast mitte heituda.“

Filmide tõlkimisega alustas Mart Rummo 2000. aasta paiku, kuid keeleõppega juba õige varakult – ta õppis kaheksa aastat inglise keele süvaõppega Tallinna 7. keskkoolis (praegune inglise kolledž) ja on lõpetanud Tallinna Õismäe gümnaasiumi, kus hakati juba 1988. aastal ladina ja kreeka keelt õpetama. Nägupidi teatakse teda aga paremini mälumängusaate „Mis? Kus? Millal?“ Tarkade klubi liikmena.

Esimesed pisikesed tõlketööd tegi Mart Rummo keskkooli ajal. „Oma tädi, väga kogenud tõlkija Victoria Traadi õhutusel ja õpetusel,“ täpsustab Mart. „Leiba hakkasin sellega teenima ülikooli päevil, 1990. aastate keskel, ajakirjale Televisioonileht telekavasid ja filmitutvustusi tõlkides.“

Tasapisi kasvas enesekindlus niivõrd, et Mart söandas kätt proovida ilukirjandusega. „Esimesed kirjastusele Varrak tõlgitud romaanid, Louis de Bernières’i „Kapten Corelli mandoliin” ja Robert McLiam Wilsoni „Eureka Street”, õnnestusid piisavalt hästi, et hakata tõlkimist oma elukutseks pidama.“

Esimesed filmid tõlkis Mart Pimedate Ööde filmifestivalile ning sest ajast peale ongi ta peaasjalikult väärtfilmidele keskendunud. „PÖFFi algusaastail vaimustusin mõttest, et võiksin ise nii põnevate ja erinäoliste teostega lähemalt tegemist teha ning pakkusin end ise tõlkijaks välja. Et see rada pole end seni ammendanud, pole mul olnud põhjust ka kõrvale astuda. Nii et kui mõned põgusad kõrvalehüpped välja arvata, olen kogu elu üksnes tõlkimisega tegelenud ega tunne praegugi kihku elukutset vahetada.“

Kuidas filmid sinuni jõuavad? Otsid neid ise või pakutakse?

Enamasti valib levitaja filmi oma kavva ja pakub siis tõlkijale välja. Vanemate filmide puhul, mida võiks eriürituste raames uuesti vaadata, võib igaüks ettepanekutega lagedale tulla, aga uusimate teostega on levitajad alati paremini kursis ning paljude filmide leviõigused ostetakse ära juba enne teose esilinastust või isegi valmimist.

Festivalifilme näidatakse vaid valitud publikule korra või paar. Kas selle nimel nähtud vaevast kahju pole?

Lõviosa festivalifilmidest näeb tõesti kinoekraanil vaid korra, siis saadetakse nad edasi järgmistele festivalidele. Kahju on muidugi, aga pole parata, sest kohaliku publiku nappuse tõttu ei tasuks nende kinolevis hoidmine end kuidagi ära. Aga kahetsemise asemel rõõmustan pigem selle üle, et vahel harvagi midagi väga erilist näeb – seda õnne pole paljude märksa suuremategi riikide filmisõpradel.

Oled tõlkinud ka mõnest teisest keelest peale inglise keele, mida oled süvitsi õppinud. Kuidas sellega toime tuled?

Keelte õppimisega on samamoodi nagu rikkuse soetamisega: esimese miljoni teenimiseks peab hirmsasti rassima, aga iga järgmine tuleb üha libedamalt. Minul jääb see miljon igavesti saamata, aga tõlgin hea meelega inglise, saksa, vene, soome, itaalia ja rootsi keelest. Selleks, et endale ühtlane tööjärg kindlustada, piisab tegelikult ühe-kahe keele tugevast oskusest, nii et enamate keelte õppimine pole majanduslikult kuigi otstarbekas, see pakub pigem niisama lusti.

On tulnud ette ka meie jaoks eksootilistes keeltes – näiteks serbohorvaadi, korea või pärsia keeles – tehtud filme, mida olen tõlkinud seepärast, et vastava keele tõlkijaid pole käepärast olnud, aga siis on olnud tegu hädapärase tõlkimisega inglise, saksa või vene keele kaudu. Seda tasub üldjuhul vältida, sest iga tõlke käigus läheb mõndagi kaotsi ja nõnda võib lõpptõlge algtekstist määratult lahku minna.

STAAŽIKAS SUBTIITRIMEISTER: Mart Rummol on filmitõlkimiskogemust umbes 17 aasta jagu, muu hulgas on ta eestindanud nii Greta Garbo kui ka Marlen Dietrichi esimesed filmid. Pilt on tehtud Sõpruse kino projektsioonitoas. (Stanislav Moškov)

Mõningaid asju, näiteks ingliskeelsed metafoorid, on pea võimatu sõna-sõnalt tõlkida – need kaotaksid mõtte. Kuidas sa sellistest olukordadest välja tuled?

Tõlkimise rusikareegel on, et tõlkida tuleb mitte sõnu, vaid mõtet – seda maksab endale ikka ja jälle meelde tuletada. Siiski tuleb aeg-ajalt ette, et üht ja sama sõna või väljendit kasutatakse rõhutatult erinevas tähenduses. Sel puhul peab tõlkija vaimu valla laskma ja võimalikult hästi kõlava lahenduse leidma – ning samal ajal leppima paratamatusega, et ideaal jääb alati püüdmatuks.

Millise fraasi tõlkimisega oled kõige kauem vaeva näinud?

1963. aasta komöödias „Meeletu, meeletu maailm” („It’s a Mad, Mad, Mad, Mad World”, režissöör Stanley Kramer) otsitakse varandust, mis olevat peidetud „suure W alla”, ning tegelased arutavad isekeskis, mida see W võiks tähistada (windmill, waterfall, watchtower, walnut tree jne). Aga eesti keeles pole ju ainsatki w-ga algavat sõna! Muidu võinuks tõlkes tolle W mõne muu tähe vastu välja vahetada, kuid kes filmi näinud, teab, et see ei läheks läbi.

Noh, korra sain WC mängu tuua ja selle põhjal uue sõnamängu sünnitada, aga teisel korral leppisin hädapärase lahendusega ja panin tegelase suhu omaenese kimbatuse: „Mis pagana sõna veel w-tähega algab?”

Mõned filmid on kohati üsna ropu kõnepruugiga. Tõsi, leebem ropendamine kõlab juba ka rahvusooper Estonia lavalt, aga ikkagi – mismoodi selliseid olukordi lahendad?

Selles osas on mu seisukoht kindel ja kõikumatu: tõlkes ei tohi algteksti tsenseerida. Mõne tellijaga on selle pärast ütlemist tulnud, sest pahaaimamatu telepubliku tundlikumad esindajad kipuvad häält tõstma, kui kirjasõnas inetut sõna näevad.

Muidugi on ropendamine päh, aga seda peljates tasub hoolikamalt repertuaari valida, selle asemel et roppusi tõlkes olematuks teha. Tõsi, on ka teisi argumenteeritud seisukohti: näiteks vene tõlkijail on tugevalt juurdunud seisukoht, et kõnekeeles võib roppusi veel sallida, aga kirjas mõjuvad need liiga rämedalt.

Mille poolest erineb filmi tõlkimine näiteks raamatu tõlkimisest? Võhikule tundub peale vaadates, et üks tõlkimine kõik.

Põhiline erinevus tuleb sellest, et raamatu puhul on tekst ainus väljendusvahend, millega tuleb kajastada kõike vajalikku – tegelasi, sündmuskohti, ajastut, mõtteid, tundeid ja ilmeid. Filmis on sellele lisaks pilt ja heli, nii et teksti kujul väljendatakse põhiliselt tegelaste vahelist vestlust.

Ühelt poolt tähendab see, et filmitõlkijal on raamatutõlkijaga võrreldes justkui tühisem roll ja väiksem vastutus, aga teisest küljest on tal kaks lisakohustust, mille vastandlikkusega on mõnikord õige raske toime tulla: nimelt tuleb filmi tõlkides ühest küljest hoiduda originaalile lähemale kui raamatu puhul, sest kuna kinopublik kuuleb kogu aeg ka algteksti, siis kriibib iga erinevus omajagu kõrva.

Teisest küljest tuleb aga subtiitritõlkijal algteksti just kõvasti kärpida ja ümardada, sest muidu ei jõuaks publik tiitrite lugemise kõrvalt filmi ennast vaadatagi. Mõnigi kogenud tõlkija on sellest vastuolust tingitud ohtra kriitika tõttu filmide kallal nikerdamisele käega löönud ning see kiusatus tekib aeg-ajalt minulgi.

Pea iga vähegi loomingulisema ameti juures on midagi, mis ilmselt kunagi ei juhtu, aga mille juhtumist kardetakse. Mis on filmitõlkimise juures see, mis võib tahtmatult või inimliku eksituse tõttu nihu minna ja mis öösel unes nähtuna higiga kaetult ärkama paneb?

Kõige hirmsam on kindlasti oht oma tehtud töö kahe näpuliigutusega ära kustutada ja kolmandaga siis tühjendatud fail salvestada. Imestaksin, kui kellelgi poleks seda kunagi juhtunud. Minul on korra ühe päeva töö hetkega õhku haihtunud ning see kogemus oli nii vastik, et sestpeale salvestan oma tõlkeid mitu korda päevas kahte eri kohta.

Millist filmi sa kunagi tõlkida ei võtaks?

Kujutan ette, et ei võtaks tõlkida mõnd ideoloogiliselt ebameeldivat dokumentaalfilmi, aga seni pole midagi säärast ka pakutud. Keerukuse tõttu olen ära öelnud paarist haiglasarjast, sest selleks vajaliku meditsiiniterminoloogia omandamine võtaks ülearu aega ja lõpuks poleks ma tõlke õigsuses ikkagi kindel.

Palju Eestis filmitõlkijaid on ja kui palju te omavahel suhtlete? Valitseb teie vahel pigem konkurents või sõbralik toetus?

Eesti filmitõlkijate arvu ei tea vist keegi, sest enamik tõlkijaid on – eks ma isegi ole –loomu poolest vaiksed omapead nokitsejad, kes ei kipu omavahel seltsima ja koos käima. Tõsi küll, Soomes on olemas lausa audivisuaaltõlkijate liit, mis korraldab teaduskonverentse ja toimib omamoodi ametiühinguna, aga meil pole sellesuunalist liikumist seni märgata olnud.

Kümmekonna tõlkijaga ma siiski suhtlen aeg-ajalt. Küllap tunnetame mingil määral ka konkurentsi, aga pigem jagame sõbralikult isekeskis filme, mille tõlkimiseks endal parajasti mahti pole. Ja kolleegi öeldud soe sõna on tõlkijale raudselt suurim tunnustus.

Ja lõpuks küsimus, mis kaasmaalasi ilmselt kõige rohkem huvitab: kas filmide tõlkimine võimaldab Eestis ka ära elada või on see siiski pigem hobi?

Jah, kui tegeleda sellega 40 tundi nädalas nagu keskmine töötaja igal elualal, teenib keskmise sissetuleku välja küll. Kõige suurem raskus on selles, kuidas ennast tööle innustada, sest tõlkijad on valdavalt vabakutselised või väikeettevõtjad, kelle turjal keegi piitsa ei plaksuta. Rikkaks selle tööga ilmselt ei saa, aga kellele tõlkimine istub ja rõõmu pakub, võib sellega elu lõpuni mõnusasti leiba teenida.

PÕHITÖÖRIIST: Vabavaraline programm Subtitle Edit. Allpool võib näha nii konkreetset tiitririda, eelnevaid ja järgnevaid ridu kui ka nende ajastust. Vasakul servas saab paika panna programmi ja tiitrite parameetrid. Ülal võib jälgida, kuidas tiitrid pildiga kokku sobivad. (Stanislav Moškov)

Filmi tõlkimiseks kulub kaks-kolm päeva

„Filmid erinevad pikkuselt ja teksti tiheduselt omajagu, ent keskeltläbi kulub mul täispika mängufilmi tõlkimiseks kaks-kolm päeva,“ avaldab Mart Rummo.

„Kui levifirma või telekanal on otsustanud mõne filmi kavva võtta ja leiab, et mina olen õige inimene seda tõlkima, saadab ta mulle tõlkimiseks vajalikud materjalid: videofaili ehk skriineri (inglise keeles ’screener’) ja skripti (nn montaažilehed) või dialoogi,“ kirjeldab Mart tööprotsessi algust.

Enamasti varustabki tellija tõlkijat ka korraliku tekstimaterjaliga. „Vaid harvade dokumentaalfilmide puhul tuleb ette kuulmise järgi tõlkimist,“ täpsustab Mart.

Esmalt vaatab Mart filmi niisama läbi, et teose toonist aimu saada ja võimalikud karid tuvastada. „Vahel juhtub, et kohati kõneldakse filmis mulle tundmatut keelt, mille kohta tuleb filmi levitajalt lisamaterjale küsida või teiste tõlkijate abi paluda,“ toob ta välja ühee võimaliku kari. „Enamasti on aga kõik pärast esimest läbivaatust klaar ning tõlkimisega saab rahulikult algust teha.“

Kõige otsesemalt sõltub ajakulu filmiteksti tihedusest – keskmiselt kätkeb täispikk mängufilm 15 standardlehekülje jagu tõlgitavat teksti (üks standardlehekülg mahutab koos tühikutega 1800 tähemärki). „Aga ühes filmis võib olla teksti kahe lehekülje jagu ja teises, eriti sõnaohtras teoses, ligi 40 lehekülge,“ tõdeb Mart.

Ajakulu oleneb ka teksti keerukusest. „Kuid selle jaoks pole ühtki universaalset mõõdupuud, sest raskus võib seisneda spetsiifilises terminoloogias – näiteks meditsiin, juura või poliitika –, ohtrates sõnamängudes, koomikas või alati palju aega ja pühendumist nõudvates luuletustes või laulutekstides. Nende tõlkimine on vähemalt minu jaoks üks keerulisemaid ja aeganõudvamaid – mu sisemine perfektsionistikurat nõuab, et säilitaksin neis kindlasti algupärandi rütmi ja riimi, ilma et mõte seejuures kaotsi läheks. See on põrgulik ponnistamine, aga õnnestumise korral taevalikult mõnus.“

Keerulisimad on kiire dialoogiga komöödiad

Peaaegu sõnatuid mängufilme, kus teksti lehekülje või paari jagu, on Mardi praktikas olnud õige mitu. Üks pikimaid oli aga hiljuti Tallinna kinos Sõprus toimunud retrospektiivi „Sõprus Bukowskiga” jaoks tõlgitud dokumentaalfilm „Bukowski: Sellesse sündinud” („Bukowski: Born into This”, 2003, režissöör John Dullaghan). „See oli üle kahe tunni kestev teos, kus vaikusehetki on õige napilt ja mis tuli tõlkida suuresti kuulmise järgi. Tõlget tuli kokku umbes 35 lehekülge!“

Kõige keerulisem on Mardi sõnul kindlasti tõlkida sõnamängudest kubisevaid ja väga kiire dialoogiga komöödiaid, sest nende tõlkes läheb algteksti rikkusest kõige rohkem kaotsi. „Kindlasti jääb mulle elu lõpuni meelde Briti poliitkomöödia „Telgitagused” („In the Loop”, 2009, režissöör Armando Iannucci),“ meenutab Mart. „Eks katsu säilitada tekstis mingi mõte ja vaimukus, kui filmi dialoog on nii tihe, et tõlkes jääb selle mahust alles napp viiendik! Aga kas ma nüüd olen targem ja keelduksin edaspidi sellisest pakkumisest? Ole nüüd – mida raskem, seda põnevam ju!“

Kui kõik tehtud, tasub tõlge värske pilguga uuesti läbi lugeda. „Iseenesest tühised näpukad häirivad filmivaatajat enamgi kui raamatulugejat – iga puuduv või ülearune täht tekitab lugeja ajus hetkeks tõrke, kuid film jookseb samal ajal edasi ja jupike pildireast jääb vaatajal kahe silma vahele,“ teab Mart.

Tuleb ette ka olukordi, kus tellijal on kole kiire ja film tuleb ühe ööpäevaga teise keelde ümber panna. „Selliseid töösööste on aga vahel põnev teha ja endast kõik välja panna. Kuid siis peab alati arvestama, et kiirustades võib hulk eksitavaid vigu sisse jääda, ja tellijat selge sõnaga hoiatama.“

Vahendite poolest on filmitõlkimine väga vähenõudlik tegevus, isegi programmid, mida Mart kasutab, on vabavaralised. „Selleks piisab kõige lihtsamast ja odavamast arvutist ja internetiühendusest. Põhimõtteliselt saab seda teha kasvõi linnaliinibussis istudes, läpakas süles, aga keskenduda on mõistagi etem vaikses ja omaette ruumis.“

Millal subtiitrid, millal pealelugemine?

Millisel juhul kasutatakse filmide tõlkimisel subtiitreid ja millal häältõlget? Mart Rummo teab vastust ka sellele küsimusele. „Üle maailma on tegelikult nii kino- kui ka telelevis subtiitritest palju rohkem levinud häältõlge (kehvemal juhul monotoonne pealelugemine, paremal juhul hoolikalt monteeritud dublaaž). Objektiivselt on see märksa etem, sest subtiitrite puhul pendeldab publiku tähelepanu pidevalt pildi ja teksti vahet ning mõlemast jääb paratamatult osa kahe silma vahele. Subtiitertõlge on aga mitu korda odavam ning seepärast kasutatakse seda peamiselt väikeriikides, mille ahtake publik ei jaksaks korralikku dublaaži lihtsalt kinni maksta.“

Nüüdseks on enamik Eesti filmivaatajaid aga filmi originaalheliga niivõrd harjunud, et peab subtiitertõlget raudselt etemaks, ehkki see tähelepanu tublisti hajutab. „Harjumusel on suur jõud ja ehk ongi kokkuvõttes nõnda parem!“ muigab Mart.

Ometi pole häältõlge Eestiski päris võõras. „Korralikult dubleeritakse enamik kinolevisse jõudvaid täispikki animafilme – osalt seepärast, et väikelastele käiks kiirete subtiitrite lugemine üle jõu, ja osalt sel põhjusel, et animeeritud tegelaste puhul tekib vaatajal tõlgitud häält kuuldes väiksem ebakõla.“

Tõlge loetakse peale ka paljudele dokumentaalfilmidele. „Eriti loodusfilmidele, kus pildil on palju suurem tähtsus kui kaadritaguse diktori häälel.“ Lisaks ka mõnele teleseriaalile, mille vaatajaskonnast moodustavad suure osa nõrga silmanägemisega eakad inimesed.

Jaga artiklit

1 kommentaar

B
Bino  /   05:25, 28. juuli 2017
See oleks mu unistuste töö! Aga liigub kahjuks ainult tutvuste kaudu..

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis