1
foto

Pärast Istanbuli tänavakassidest kõneleva "Kedi" vaatamist võtsin endaga kinosaalist kaasa mõtte, mis dokfilmiski kõlas: "Kes ei armasta loomi, see ei suuda armastada ka teisi inimesi." Tõepoolest, inimesed võivad maailma eri paigus käituda üsna erinevalt, kuid loomaarmastus on üks, mis neid seob ja avab hinge helgetele mõtetele.

"Kedi" tähendab türgi keeles kassi. Kes pole Istanbulis käinud, ilmselt ei tea, et arvukad tänavakassid on selle uhke ajalooga suurlinna argielu lahutamatuks osaks. Nii on see olnud juba tuhandeid aastaid. Osmanite impeeriumi aegadel, mil sealsetes sadamates käis tihe kaubavahetus, eksis linna isegi Norra laevakasse. Nõnda sagib Istanbuli peal kõiksugu karva ja tõugu kasside hulgas ringi ka põhjamaiselt paksu karvaga Norra metskasse.

Sageli ollakse harjunud hulkuvatest kassidest mõtlema kui tülikast või inimese hoolimatust meelde tuletavast nähtusest. Kui õnnetutest ja armetutest loomadest, kes tuleb tänavatelt päästa. Türklanna Ceyda Toruni dokumentaal aga näitab Bosporuse kalda äärses metropolis pesitsevaid kasse uhkete ja iseseisvate, kavalate ja leidlike loomadena, kes pakuvad kohalikele elanikele ohtralt rõõmu, elavad nendega kõrvuti. Justkui peremehetult, ent tihti siiski hoolitsetult. Kohati tõrjuvad kalamüüjad maiaid kasse turul eemale, järgmisel hetkel aga poetavad neile siiski mõne pala. Möödujad peatuvad, et neile pai teha.

(Forum Cinemas)

Film jälgib peamiselt seitsme eriilmelise ja isemoodi iseloomuga kassi elu. Nende seas on iga hinna eest oma poegi kaitsvad emakassid ning kogu ümbruskonda valitsev võimukas kassiproua. Samuti pidevalt kaklustesse sattuv, ent siiski heatujuline elumees. Ning peen kassihärra, kes kunagi delikatessipoodi ei trügi ja häälekalt toidu järele ei mangu, kuid annab oma tühjast kõhust märku käppadega poeaknale koputades.

Neil loomadel on kõigil mõnes mõttes siiski oma kodu. Kindlad inimesed, kes neile ulualust pakuvad ja nende eest hoolitsevad, vajadusel isegi loomaarsti juurde viivad ja rohtu annavad. Nii et kes arvab, et see film on kurblik kaasaelamine hulkurkasside karmile võitlusele, eksib. Heldimuspisar võib siiski silmanurka tekkida.

Südantliigutav on vaadata muidu vähe karuse moega kalameest süstla abil pisikesi kassipoegi hellalt piimaga toitmas. Inimesed kinnitavad, et kassidega sõbrustamine ja kümnete nälgivate kassisuude toitmine on aidanud neil taastude hingehaavadest või raskest haigusest. Kassid inspireerivad ka loominguliselt.

Veel üks hindamatu mõte filmist: kes märkab kasse, linde, lilli, oskab hinnata ümbritseva ilu, selle ees on terve maailm valla.

Film pakub esteetiliselt lummava elamuse. Kaunid ja aukartust äratavad linnavaated panid idanema soovi Istanbuli reisida ja teha ühtlasi tutvust sealsete tänavakassidega.

Nad on osa Istanbuli kultuurist, mida tuleks säilitada. Kohalikud on mures, et kui kerkivad aina uued pilvelõhkujad ja kaotatakse ära hubased tagaaedadega kvartalid ning välituruplatsid, siis ei tule kassid enam toime eluga linnatänavail. Võib olla naiivne seda arvata, aga mine tea – ehk panevad turistide imetlevad-hellitlevad pilgud, mis kassidel peatuvad, ka linnavõime seda eripära rohkem hindama?

PS. Filmile pileteid ostes tasub teada, et Forum Cinemas annetab 6% piletitulust MTÜ-le Kasside Turvakodu, mis aitab aastas sadu hooletusse jäetud või hätta sattunud kasse. Eesti kliima ei soosi tänavakassi elu samavõrd kui Türgi oma.

Jaga artiklit

1 kommentaar

K
Kassid on armsad  /   12:02, 8. okt 2017
On tõsi, et loomaarmastus muudab inimese inimeseks.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis