2
fotot
Nicole Kidman intrigeerib vigastatud Colin Farrelli ümber. (©Focus Features/courtesy Everett Collect / Everett Collection/ Vida Press)

Sofia Coppola uusim üllitis pidavat olema väärtfilm. Noh, teate küll, selline linateos, mille ajal kinos vaadates popkorni kahe suupoolega ei matsuta, sest muidu keerab eesmises reas istuv vanaproua pea sinu poole, manab tusase näo ette ning viib sõrme torru aetud suu juurde, et üks tugev “Shh!” teha. Aga kas ta on ka väärt film (heh, heh, kas te nägite, mida ma siin tegin)?

“Petetud” põhineb Thomas P. Cullinani samanimelisel romaanil (millel põhineb ka 1971. aastal ilmunud samanimeline film Clint Eastwoodiga peaosas). Tegevus leiab aset Ameerika Ühendriikide kodusõja ajal, mil põhi ütles, et “Äkki orjandus siiski ikka ei ole päris okei?” ja lõuna vastas sellele “Aga kes kurat mu põldudelt vati ära korjab, ma ise küll ei viitsi!” Puhkes tüli ning Unioon ja Konföderatsioon rappisid üksteist päris korralikult. Coppola filmi puhul on kodusõda kõigeks taustainfo, sest linateose põhitegevus leiab aset 1864. aastal tüdrukute koolis Virginia osariigis. Ühel päeval avastab metsas seeni korjav neiu vigastatud Uniooni sõduri ning viib tolle eelnimetatud kooli. Ning sellega selgub ka filmi peamine temaatika - peenis.

Pisut robustsemalt selgitatuna räägib film loo sellest, mis juhtub siis, kui ühte stabiilsesse keskkonda lisada muutuja. Antud konkreetse näite puhul on selleks stabiilseks keskkonnaks seitsme naise poolt asutatud maja, muutujaks aga Colin Farrell ning, olgem ausad, eks too nägus iirlane ajaks pea igal neidisel korsetinöörid pingule. Üsna ruttu hakkab kool elevusest kihama ning iga kui viimne tütarlaps, olgu ta siis kas 12 või 50, tahab Colini rinnakarvades sõrmega jooni ajada. Mees on majaasukate seas niivõrd populaarne, et koolijuhatajat kehastav Nicole Kidman loobub mõttest mees Konföderatsiooni vägedele üles anda. Seksuaalne pinge tõuseb aga lakke ja õhus on nii palju särtsu nagu Ben Franklin lennutaks äikesetormi ajal lohet.

Ma ei saa “Petetud” kohta palju rohkemat rääkida ilma, et paljastaksin, mis filmis juhtuma hakkab. Eelkõige on põhjuseks teoses üllatavalt lühike kestvus ning tegelikkuses ei juhtu 90 minuti jooksul just väga palju.Narratiiv on justkui pisike värelus veepinnal - alguses võib tunduda, et toimub liikumine, ent juba üsna pea jääb kõik taas rahulikuks. Küll saab aga kiita häid näitlejatöid, sest nii Farrell, Kidman ja Kirsten Dunst, kes minu jaoks peale kolmandat Ämblikmeest (see halb film) radarilt täiesti ära kadus, on suurepärased. Kaameratöö on hea, kaadrid on ilusad, ent ometigi puudub neis see miski, mis jätaks suu ammuli või mida saaks veel aastaid hiljem meenutada ja mõelda: “Oh, küll see oli alles ilus!” Ülima tõenäosusega kõlas selles filmis ka muusika, aga kui minu elu sõltuks sellest, et ma peaksin mõnda filmis kõlanud pala meelde tuletama, hakkaksin ma juba koheselt endale auku kaevama, sest sellel rindel võitjaid ei ole.

“Petetud” on ilus film heade näitlejatega, aga sellega tundub kõik ka piirduvat. Puudub see tõeliselt erakordne element, mis tolle teose teiste filmide seast esile tõstaks. Ma ei tea, kas ütleksin selle kohta väärtfilm. Pigem nagu okeifilm.

Jaga artiklit

4 kommentaari

S
sina stenikene  /   00:06, 27. juuli 2017
söö ja matsuta oma rämpsu kodus. selleks ei pea vanaproua olema, et neid matsutajaid korrale kutsuda. vastikud haisvad ja labased tüübid.
J
Jansa  /   08:31, 26. juuli 2017
Täielik jama on see film, meesnäitleja jäi nõrgaks.

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis