Tänases lehes on lugu 72aastasest vanaprouast, kelle korter on olnud pikalt üüriturul. Viimastel aastatel on ta maksnud suisa mitme tuhande euro jagu arveid, mis tuleks tegelikult tasuda üürilepingulistel, kellest mõnda ajab Inkasso siiani tulutult taga.

Üürides korteri Süüria pagulasperele, arvas ta, et üüriprobleemid kaovad. Seda siiski ei juhtunud. Peamiselt seetõttu, et asjaajamises ja arvete kontrollimises oli puudusi. Imetlusväärne on seejuures see, et ta ei kanna mitte kellegi peale vimma.

Ta uskus, et tema üürnikud, nii pagulased kui ka varasemad, täidavad oma kohust ja tasuvad võlad. Kuigi viimased võib pigem korstnasse kirjutada, ei ole kadunud tema usk, et inimesed on ilusad ja head, nagu laulab ansambel Sõpruse Puiestee. Ta nõustus aitama uusi peresid, sealhulgas ka järgmist pagulasperet.

Miks see usk ei kadunud? Sest ta jääb endale kindlaks, et inimesi tuleb mõista ja aidata. Aga kui suurel määral? Praegusel juhul on abistaja kannataja rollis ja teda ei aita keegi. Mõte kõlab väga vääralt, aga kui annad abistava käe, võetakse tihti väga palju rohkem.

Jaga artiklit

9 kommentaari

K
Korteri  /   13:52, 25. juuli 2017
sai ju kollaste kaartide ees. Ei ütleks, et kannataja.
A
Alati  /   13:16, 25. juuli 2017
ei tarvitse nii õnnelikult minna. Mis oleks, kui tulekahju oleks laienenud ja isegi inimohvreid olnud? Kas kvootidega nõustujad ja sisserändajatega tegelevad organisatsioonid üldse millegi eest vastutaavad?

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis