(TIINA KÕRTSINI)

Milline näeks maailm välja ilma mesilasteta, tegi piltlikuks üks USA kaubanduskett, kui korjas 2013. aastal toidupoest ära kogu kauba, mida ilma õistaimi tolmeldavate mesilasteta oleks väga raske või suisa võimatu toota või kasvatada. Allesjäänud pooltühjad kaubariiulid panevad mõtlema, kuidas oleks elada nii, et poest või turult ei saaks kas üldse või vaid väga kalli raha eest osta mett, sibulat, lillkapsast, sidruneid, rapsiõli ja palju muudki. Selline trööstitu tulevikustsenaarium ei tundugi aga enam nii kauge, kui teame, et juba praegu on maailmas piirkondi, kus mesilasi on nii vähe, et tolmeldama peavad põllumehed käsitsi.

Kuigi Eesti põllumees on sellest seni veel pääsenud, ei tohiks korraga miljonite mesilaste hukkumist siinmailgi kergekäeliselt võtta – hukkuvad mesilased on muu hulgas selge märk taimekaitsevahendite väärkasutusest. Eile avalikustatud proovid viitavad, et miljonitele Lääne-Virumaa mesilastele saigi saatuslikuks taimekaitsevahend – seejuures selline, mida poleks lähedaloleval rapsipõllul kasutada tohtinudki. See ja teisedki viimastel nädalatel palju tähelepanu pälvinud mesilassurmade juhtumid ajendasid maaeluministeeriumi korraldama mesinike ja põllumeeste kohtumise. Kas sellest kohtumisest sünnib pikas perspektiivis suurem kasu, kui riigikogus mesilaste toetusrühma moodustamisest, näitab aeg.

Kui segased on lood mesinike, ametkondade ja taimekaitsevahendite kasutajate vahel vastutuse jagamisega mesilaste elu ja tervise eest, näitas hiljuti puhkenud konflikt, kui raudteede ümbruses umbrohutõrjet kavandanud Edelaraudtee Infrastruktuuri AS teavitas mürgi kasutamisest ümberkaudseid ette – nii nagu peab –, ent ettevõtte soovituse järgimine, et mesilased suletaks kuni kuueks päevaks tarudesse, tähendanuks nende kindlat surma taimekaitsevahendiga kokku puutumatagi. Nii ei pruugi mesilaste kaitsmiseks piisata mesilasseadusestki, mis paneks selgemalt paika asjaosaliste kohustused, vastutuse ja võimalike kahjude hüvitamisegi korra, kui taimekaitsevahendeid kasutatakse endiselt põhjendamatult palju ja valesti.

Jaga artiklit

44 kommentaari

M
Mõtte ainet  /   19:08, 22. juuli 2017
Tundub,et enamus kommenteerijaid elab kusagil mujal, kui planeedil nimega Maa.Põllumajanduslikuslikust tootmisest on teadmised pea olematud,see selleks.Arvate, et igasugune taimekaitsevahendite kasutamine tuleks lõpetada,olgu lõpetame, kuid siis ei ole meil ka enam põllumajandust,sest ilma nende preparaatide kasutamist pistavad kahursitikad juba taime algselt nahka.Kuna looduses on kümneid kahursitikaid, siis ei ole ju enam vaja külvatagi, aga mida te siis sööma hakkate, kas rohuliblesid ja sellist pahna?Ka neid ei jätkuks teie kauaks, sest sitikad pistavad parema toidulaua puudumisel ka need nahka.Ja muutubki maa mitte midagi kandvaks, siis tuleb ka inimestel lõpp peale, pole enam midagi, kas seda te tahate?Laske kord teha keemiline analüüs Türgis kasvatatud tomatil ja Eesti kasvatatud tomatil, saate tulemust teada saades infarkti.Uus-Meremaad ia Eestit ei tasu võrrelda,sest klimaatilised tingimused ja ka muud looduslik kooslus on väga erinev,soovitan soojalt natuke guugeldada ja saada teada mis kus on.
L
LBK  /   09:41, 21. juuli 2017
Kui rapsiõisi mürgitatakse, siis teatav osa mürki satub ka rapsiseemnetesse, järelikult - ka inimese organismi. Mürgi hulk - see on küsimus teatavatele laboratooriumidele. Ohutum on rapsiõli mitte osta! Kui rapsiõlii jääb kaupluselettidele seisma, siis päästame ka mesilased ja ka oma tervise.

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis