(SAUL LOEB)

Maailm hingas kergendatult, kui USA uus ja Venemaa vana president rääkisid omavahel rohkem kui kaks tundi ja jagasid seejärel teineteisele kiidusõnu. Kõik läks, nagu loodetud – üllatusteta. Eeskätt tänu sellele, et kohtuti välismaal ja küsitlejate  sekka ei lastud USA võltsuudistemeistreid, nagu Trump neid kutsub. Aga püssirohtu, mis teinekord paugub vägagi haledalt, näib sel seltskonnal jätkuvat, mida on kinnitanud kaks järgnenud nädalat. Sestap jagavad ka need analüütikud, kellele on ammu ainutõeks USA juhtväljaannetes kirjutatu ja telekanalites öeldu, endiselt laskmata karu nahka. Ehk siis lähtuvad sellest, et kui Trump väidetavalt ei kõlba poolele Ameerikale ja tegu on nii-öelda õige poolega, siis ei kõlba Trumpi poliitika ka kogu muule maailmale teps mitte. Siit ka kuulutamised stiilis, et maailm on autopiloodil – Trump ei oskavat ega ka suutvat midagi juhtida aastani 2020, mil USAs toimuvad uued presidendivalimised. 

Sundvalikust sai tõhus relv

Arvata on, et haritud lääne inimene tunneb kasvavat jõuetust igale poole jõudnud ekraanide ees, kus juba terve aasta tambitakse ühte. Algul seda, et mees on rumal ametisse astumiseks, ja nüüd, et mees tuleb ametist maha võtta. Kõik muu sel ajal maailmas toimunu ei vääri selgitust, ehkki just vahutamise varjus käib suure kala püüdmine. Pealegi nii, et peakäigud on seniajani avalikustamata – mis teha, kui muidu halastamatult kõikjale jõudev meedia jõudis alles aasta möödudes selgusele, et kahe mehe ja ühe naise asemel oli kohal kaheksa inimest.

Mõistagi oli niinimetatud sallivate reageering presidendivalimistele üllatus Trumpile endalegi, ja teades vastasleeri nõrku kohti, läks ta kiirelt vasturünnakule. 27. novembril kuulutas Trump kõval häälel, et võinuks ka häälte üldarvult Hillary Clintonit võita, kui teatud osariikides kehtiv valijate registreerimiskord oleks toiminud nagu vaja. Ekspertidele polnud see avaldus mingi üllatus, sest asja oli uuritud, faktid olid olemas – ent kui peavoolumeedia on otsustanud millestki mitte rääkida, siis seda ka ei tehta. Isegi Ameerikas – rabav küll, sest näiteks Clintoni e-posti skandaali tuntud uurija salapärane surm kaks kuud tagasi jõudis avalikkuse ette alles äsja. Sestap tuli Donald Trumpil oma taktikat muuta ja kuna meedia oli vastasleeri käes, hakkas ta oma sõnumite edastamiseks kasutama vaid internetti, täpsemalt pidevat säutsumist Twitteris, ning ajabki poliitikat – eks propagandasõdagi ole osa sellest – missugust!

Kuna internet tähendab kiirust, siis on just Trump jõudnud kiirendada ka poliitika tegemist – asi, mis on vanale poliitikale ja (vaimult) vanadele poliitikutele ning analüütikutele harjumatu. Sestap kukuvad ka nende järeldused järjest kentsakamad välja. Võtkem või Trumpi ebausaldatavaks tembeldamise peavõte – täna säutsub ühte, homme vastupidist. Näiteks lubas Putinile küberturvaüksust, aga siis andis teada, et seda ei sünni. Küsigem – kas siis teised poliitikud ei valeta ja ei võta oma sõnu tagasi? Mõistagi on vastus jaatav, ent teiste valetamine käib ajaliselt teinekord vägagi pikalt, ja meedia korraliku toetuse korral nagu muuhulgas.

Vähem sõnavahtu, rohkem tegusid

Üks lihtne osundus. 5. juulil sai teatavaks – õigemini üritati märkamatult edastada –, et Krimmi uues elektrijaamas töötavad Siemens Gasi turbiinid. Ometi on Berliin kogu aeg toetanud Venemaa suhtes rakendatud sanktsioonide poliitikat. Samas, eks ole kõik märganud Saksa poliitikute ja ärimeeste lakkamatut voorimist Venemaale, Nord Stream 2 edenemist ja Berliini juhitud Ukraina-kõneluste paigaltammumist. Küsigem äsjatoodu foonil juhmilt: kas Trump on jätkuvalt ebausaldatav või peaks teda koguni tänama oma poliitika kiire ja avaliku korrigeerimise eest?

Trumpi kui uuspoliitiku käekirja teist kardinaalset erinevust teistest olen juba selgitanud: Trump ei kasuta sundlektüüri ja poliitkorrektsuse tipuni lihvitud väljendeid. Tabavaks näiteks, et kogenud poliitikud sellist eripära heal meelel ei aktsepteeri, sai Trumpi kõne „9/11 ja Article 5“ mälestusmärgi avamisel Brüsselis, kus ta rääkis asjast oma sõnadega ja pea kõik ütlesid – aga ta ei öelnud seda! Õnneks on fakt seegi, et Trump heldis ja ütles „nii nagu meil kombeks.“ See ei seganud tal tegemast peamist – USA väed viidi plaksti just sinna, mille üle oli aastaid vaid suuvahtu toodetud. Trump pani loodetavasti liikuma ka Minski protsessi, kui määras sinna oma esindaja, ja ka eraldi USA-Vene sidekanalit luues. Süürias-Iraagis on asjad kahe kuuga edenenud kaugemale kui eelmise kahe aasta jooksul ja seda sõnavahuta.

Sestap tuleks meedial Trumpist ja tema perest kõneleva tõsieluseebika kõrval leida aega pajatada ka USA uue presidendi tegudest ja siis ei teki enam kellelgi kahtlust, et USA riigimasina roolis polegi kedagi. Pealegi tuli välja, et Tallinnagi eurohärradele näitamiseks toodud piloodita autobussis istub mees sees. Loodetavasti mitte agent.

Jaga artiklit

34 kommentaari

M
maryn  /   01:28, 19. juuli 2017
Toomas Alatalu | "Trump jõuab rohkem, kui märgatakse" - Ometi keegi ka märkab!
M
ma ka ei saa aru  /   22:33, 18. juuli 2017
miks küll Trumpi suuri tegusid pole siiani märgatud.
Trump lubas Mehhiko müüti ehitada - miks küll keegi seda müüri praegu ei märka ja ei kiida!
Trump lubas Obamacare asemele Trumpcare - miks seda jälle keegi ei märka kui hästi ja vägevalt tema care nüüd töötab!
Trump lubas rahvale 15% maksukergendust - jälle keegi ei märka ega tee väljagi, kuidas terve Ameerika rahvas nende väikeste maksude pärast praegu röömustab!
jne, jne, jne.
Mees nagu metsapull, lubab - ja ka täidab oma lubadused, täpselt nagu kilplased lubasid maad ja taevad kokku.
Meest sönast, härga sarvest?

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis