4
fotot
Sirje ja Rein Kurg: Mida igatseme? Oma noorust, mida veel! ()

Mitmed Eesti tuntud artistid tähistavad sel aastal oma juubeleid ning otsustanud just seepärast teha ka nostalgilisi suvetuure, mis toimuvad erinevates Eestimaa paikades. 

Tuntud artistidest juubilarid, kes suvetuuril „Suve suur juubelituur" üles astuvad, on Toomas Anni (50), Viljo Tamm (60) ning Rein Kurg (60). Lisaks nimetatud ümmargusi tähtpäevi tähistanud härrastele on lavalaudadel assisteerimas isa Toomast, Tauri Anni ning abikaasat Reinu, Sirje Kurg. 

Abikaasad Rein ja Sirje Kurg on Eesti rahvale meelde jäänud ennekõike ansambli Suveniir kaudu, milles nad esinesid pikki aastaid, olles bändi esipaar. Sel suvel koos teiste juubilaridega tuuritav duo räägib nüüd oma ühisest muusikuteest.

Sirje ja Rein Kurg: Mida igatseme? Oma noorust, mida veel!

Te ju kohtusite ka läbi muusika ja tänu muusikale?

Rein: See juhtus juba 35 aastat tagasi. Me kohtusime 1982. aastal. Sirje oli ansamblisse Suveniir tulnud pool aastat varem, teda kutsuti 1981. aasta sügisel, mina tulin ansamblisse 1982. aasta kevadel ja seal me kohtusime.

Milline oli esimene mõte siis, kui Sirjet esimest korda nägite?

Rein: Sirjel olid kindlasti väga head mõtted peas...

Sirje: Ma arvan, et Rein oli varem mind juba televisioonis näinud.

Rein: Mina olin Sirjet näinud, aga ma tean ka, mis mõte oli tal peas: jälle üks mees, kellega ma pean duetti laulma.

Sirje: Midagi sellist mõtlesin jah.

Armuleeki kohe ei lahvatanud?

Sirje: Ei, seda ei saa öelda.

Rein: Nii vist ei saa tõesti öelda. Eks ma olin natuke arama verega kui Sirje, sest me kohtusime Ilmatsalus, kus oli pidu ja Suveniir laulis. Õigemini Sirje laulis ja mind kutsuti vaatama. Tema muidugi ei mäleta seda, aga kui kadunud Heldur Jõgioja tutvustas meid teineteisele, siis Sirje ütles: "Tule, istu minu kõrvale." Mina tagasihoidlikkusest ütlesin, et ei, mina lähen sinna poiste juurde. Mine nüüd kohe võõra tüdruku juurde, millest ma räägin!?

Sirje: Ma ei mäleta seda.

Mida te algusaegadest enim igatsete?

Rein: Mida igatseme? Oma noorust, mida veel! 

Sirje: Vaatame ikka, mis edasi tuleb, elame ühes päevas, mis seda minevikku taga nutta ja leierdada!

Rein: Ma olen ikka öelnud, et see Suveniiri aeg, meil oli seda siis kümme aastat, 1982-1991, kui tuli Eesti Vabariik, siis tekkis teatud ajaks paus. See kümme aastat oli väga huvitav, väga raske, sest kontserdeid oli meeletult, aga samas oli see aeg väga lõbus. Seltskond oli tore ja nalja sai kogu aeg, eriti bussiga sõites.

Reisimisi oli tohutul hulgal?

Rein: Eks me sõitsime bussiga selle Eestimaa risti-põiki läbi. Tegijaid oli vähe, enamik bände kündis ju Venemaa radadel. Suveniir käis ka korra Venemaal, Siberis, naftapuurijate juures. See oli 1985. aastal, tol aastal ehitasime me endale maja. Meil ei olnud tõesti aega sinna minna, reis kestis kaks nädalat, leidsime, et targem on maja ehitada, kui kuskile Siberisse sõita.

See maja on siiamaani teie koduks?

Rein: Jah. Hakkasime pihta 1983. aasta lõpus, kui meile eraldati krunt. Praegu peab selle suure raha eest ostma, aga tollal eraldati. Päriselt algas ehitamine 1984. aastal ja 1987. aastal kolisime sisse, nii et sel aastal sai täpselt 30 aastat siin majas elatud.

Kas tollal erines muusiku elu palju tänapäeva muusiku elust?

Rein: Mitte eriti. Erines selle poolest, et tänapäeval on pillid ja võimendused korralikud. Tollal oli hea, kui saadi mingi välismaa masin, mis oli sotsialistlikus riigis tehtud, Vene asjad ei kippunud kaua vastu pidama, nagu me isegi teame, kõik läks ruttu katki. Heli ja kvaliteet, mis nüüd on tulnud, on hoopiski teine. Aga inimesed olid samasugused, kes andekam, kes vähemandekam, kes töökam, kes vähem, elu käib ikka samamoodi, kui siis oli.

Kas kuulajate muusikaline maitse on läbi nende aastate palju muutunud?

Rein: Eks ikka. Vanasti, kui me tegime kontserte, siis 1982. aastal oli suur suvetuur, kuhu oli kaasatud tuntud Eesti lauljaid: Artur Rinne, Kalmer Tennosaar, Voldemar Kuslap ja Ferdinand Veike tegi oma Buratino-etendust. Selle korraldas ka Heldur Jõgioja ja juba siis oli tema plaan tuua kokku rahvast hällist hauani.

See on ju iga produtsendi praegune unistus, et kuulajaid oleks lastest vanuriteni. Tänapäeval on seda raske teha ja ma ei tea, mis muusika see peaks olema. Me oleme ka juba päris vanad (naerab). Peale kõigi teiste esines veel ansambel Lilleke, mille koosseisus kuulusid lisaks Tõnu ja Feliks Kark, Väino Laes ja Arvi Mägi. See oli väga äge. Me käisime märtsikuus Ameerikas, Kariibi merel väliseestlastele esinemas, seal oli väliseestlaste kokkutulek.

Oleme Ameerikas käinud kuus korda esinemas. kümme aasta tagasi pidime Chicagos esinema, aga selgus, et selleks, et esinema minna, oli vaja tööviisat. See oleks liiga kalliks läinud ja me jätsime sinna minemata. Kõik need asjad on tänapäeval arvutis olemas ja siis, kui nüüd märtsis Miami tollis küsiti kõiki andmeid, tehti pilti ja võeti sõrmejäljed, siis järsku jäi see ametnik põrnitsema oma arvutit ja ütles: "Aa, te olete lauljad!" Ma mõtlesin, et mis nüüd pihta hakkab!? Siis küsis ta, et kas me oleme kuulsad ja ma vastasin, et ei, kui, siis natukene. Siis küsis ta, et kas me oleme professionaalid ja ma mõtlesin, et nüüd läheb jälle tööviisa nõudmiseks. Siis ma ütlesingi, et oleme juba vanad, aga tema lohutas, et ei te pole nii vanad, võite minna.

Kas välispublikule laulda on teistmoodi, kuigi need on väliseestlased, või on sama, kui siin Eestis kontserti anda?

Rein: Eks ta ikka natuke teistmoodi ole, neile peab laulma neid ilusaid südamlikke Eesti rahvalikke laule.

Te pühendute palju lastele ja nende üleskasvatamine on teile olnud üks suurimaid eesmärke?

Rein: Jah, niipalju kui meil aega on olnud. Me sõitsime muidugi palju ringi, Sirjel oli paus, kui esimene tütar sündis, see oli 1987. aastal ja siis sai vahet peetud, aga eks laste ja üritustega tuli neid asju jagada. Õnneks olid meil olemas emad, kes hoidsid lapsi ja elu nii käibki. Eks me teeme seda, mis meile sai pakutud, nüüd tagasi, hoiame lapselapsi. Nüüd on aega natuke rohkem. Neil kümnel Suveniiri-aastal, mis me seal olime, oli ikka meeletu tamp. See oli magamatus ja üks kontsert teise otsa, nii et esmaspäev ja teisipäev olid vabad, ülejäänud aja olime kogu aeg lavadel.

Ometi ei ole laul ja tants lastele võõraks jäänud?

Rein: Jah, seda muidugi. Aga me ei saa ka öelda, et meie lapsed oleksid meie fännid. Igal põlvkonnal on oma muusika ja midagi pole teha. Kui me tahame mingit muusikat kuulata, eks me võtame oma noorusajast. Näiteks ansamblil ABBA on väga ilus muusika.

Sirje, milline on see laul, mida te kontseril alati hea meelega esitate?

Ma ei esitaks ühtegi laulu enam (naerab). Ma ei oska seda niimoodi öelda. Kui me kava kokku paneme, püüame teadlikult võtta vanemaid laule, mis rahvale tuttavad on, sest nad ootavad neid, ja ka mõned meie jaoks uuemad, raadiost kuuldud meloodiad, mida me pole laulnud ja mis pole otseselt Suveniiri laulud olnud. Nii seda kui teist.

Rein: Meil on palju selliseid laule, mis on lauldud populaarseks teiste Eesti esinejate poolt, näiteks Mati Nuude omad. Me laulsime tegelikult juba enne teda mõnda praeguseks tuntud laulu. Heldur Jõgioja oli selline fenomenaalne vend, kes kirjutas muusikat ja tegi tohutult tekste. Kui ta kuulis mingit laulu, siis võis sel laullu tekst olemas olla, ta tegi oma teksti sinna juurde. Me laulame ja kasutame paljusid tuntud meloodiatega laule. 

Milliste lauludeta ei möödu teil ükski kontsert?

Sirje: Kontserdid on ikka erinevad.

Rein: "Üks täht, üks laul" Sirje poolt. Mina laulan kindlasti "Ära unusta mind", mis on Heldur Jõgioja kirjutatud, ja muidugi "Väike aed", tema üks tuntumaid lugusid. Seda laulu on isegi teadustatud rahvaliku lauluna.

Sirje: Nende laulude juures on tekst ja sisu rahvale oluline, nii et küsitakse "Vana õunapuud".

Rein: Me oleme ise ka unustanud päris vanu laule, mida me kunagi laulsime, aga need on kindlasti internetti üles pandud, uuemaid ei ole. Inimesed kuulavad vanemaid laule ja kui me läheme kuhugi esinema, tullakse ja öeldakse: palun laulge seda vana laulu. Olime Valgas jaanipeol ja enne veel kui me pihta hakkasime, karjuti, et laulge "Vana õunapuud"! Meil ei olnud seda programmis ja kuna me olime kahekesi, siis selleks pidi fail kaasas olema, aga mul polnud ja me lubasime, et kui järgmine kord tuleme, siis laulame seda laulu.

Natuke piinlik, sest ma leian, et kui inimesed tahavad mingit laulu, siis seda peab laulma, ei ole nii, et ma teen oma kava. Rahvaga peab arvestama. Sirje ütleb alati: me oleme ju rahva teenrid! Teenindav personal!

Te olete koos 35 aastat. Mis on see ühe paari elu võlu ja valu, kui ta elab ja töötab ka koos?

Rein: Ma pean ennast jälle kordama, aga kui me oleme noored ja hakkame koos elama, siis me oleme ikka initsiatiivikamad ja püüame maailma enda järgi sättida, kodus püüame midagi paremaks muuta, aga kui järjest koos oled ja ka vananed koos, siis saad aru, et mõni asi on päris mõttetu. Igal inimesel on omad harjumused, iga inimene on isemoodi, erisus on see, mis rikastab, ja kui me oleksime kõik ühtemoodi, mis see annaks?

Ongi põnev, kui igaüks on omamoodi ja ei tea, mida temalt oodata on! Mida vanemaks sa saad, seda rohkem hakkad aru saama, et teist inimest ei ole mõtet muutma hakata. Kui tahad muuta, muuda iseennast.

Abikaasa on nõus...

Sirje: Muidugi.

Kui kooselu ise keeruliseks ei aja, siis on ta lihtne?

Sirje: Ei saa öelda, et lihtne, aga tuleb hakkama saada. Ei maksa arvata, et kui tuleb uus, siis see on parem, igal inimesel on omad vead ja head. Koos ei saa elada alkohooliku ja vägivaldse inimesega.

Sirje, kas teil on mõni eriline kontsertelamus või südantsoojendavam hetk, mis on nende aastate jooksul olnud?

No seda vist küll nüüd välja ei võlu. Ma ütleks kokkuvõtvalt, et alati on hea tunne, kui kõik läbi saab ja on korda läinud, siis ongi see kõige parem hetk, hingerahu, kui on ära närveeritud ja ära esinetud. 

Rein: Lähiminevikust tuleb mulle meelde see sama Peeter Kaljuste organiseeritud juubelituur. Esimene kontsert oli Toilas, üle pika aja saime kõik jälle kokku, oli üks noor mees, helitehnik, kes kõik asjad üles pani. Kõik asjad toimisid ja meil oli suhteliselt lihtne kõike teha. Kontserdikava kokku pannes tegime nii, et on vanemaid laule, mida rahvas tahab kuulda, ja paar lugu teeks ka sellist, mis on natuke keerulisemad ja mida rahvas pole eriti kuulnud, kuigi nad on mõne plaadi peal olemas.

Endal on ka huvitav, et pole neid kaua laulnud, on värskem tunne, ja me natuke pingutasime ka. Kui see kontsert läbi sai, siis see helitehnik Tiit ütles, et kõik oli korras ja ma küsisin, et kuidas kõlas ja kas mõni lugu kõrva ka jäi. Tema ütles, et jaa, oli küll üks väga ilus lugu, seda ma lausa nautisin — ja see oli "Väike aed", Suveniiri vanim lugu! Ja ta ütles: "Mulle tuli meelde, et ma pean minema ema juurde!" See oli tõesti parim hetk.

Jaga artiklit

47 kommentaari

L
lilled  /   11:51, 18. juuli 2017
Ulila suveaed. Jõgioja&Vestmanni kõrgaeg. Mandoliinid öös. Massihüsteeria Tln lauluväljakul - nägin oma silmaga neid lillekuhjasid, olin veidi aega Vestmannide naaber. Kured laulsid ilusti, aga ikka tertsis. Keerulisem muusika oli neile ja ka nende imetlejatele keeruline. Oh neid suuri tertse...
V
veix  /   08:48, 18. juuli 2017
ei ole iial olnud süldibändide fän , sel ajal oli juba Uriah Heep, Deep Purple ja palju, palju muud. aga mingid lihtsad tädid kuulasid küll.
ja nutta veel noorust taga. no anna abi.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis