Imestan ikka ja jälle meie haridussüsteemis ning lastevanemate peades toimuva üle. Olgu selleks siis koolitoiduga või õppetöö ja õpetajate õigustega seonduv. Kuulun vanuse poolest praeguste koolilaste vanemate põlvkonda. Minuvanused said koolis joonlauaga piki näppe ja kui õpetajal oli võimu (ta oli tugevam, vanem jne), siis oli tunnis kord ning kes suvatses seda mitte austada, sai karistada – sõnakuulmatuid nuheldi nagu köster Tootsi. Nüüd ütleme, et ajad on muutunud ja nii enam ei kõlba. Olen nõus. Ajad on tõesti muutunud ja nii ei kõlba enam kuidagi. Joonlaud jäägu töövahendiks ja korra loomine klassis õpetaja professionaalsuse proovikiviks.

Millegipärast kipume mõnel muul juhul aga unustama, et ajad on muutunud. Muutunud on näiteks tervise säilitamise ja selle eest hoolitsemise nõuded. Kops ja maks on küll samas kohas ning vajavad funktsioneerimiseks samu aineid nagu alati, aga me kipume unustama, et toiduainetööstus on muutunud, tooraine ja keskkond on muutunud.

Inimesed on silmanähtavalt haiged

Nii nagu on oluline karistuste osas ajaga kaasas käia, nii on oluline end ka muude muutuvate oludega kohandada.

Kes vastutab laste kohandumise eest? Pole mingi saladus ega uudis, et laste ülekaalulisus saab järjest enam probleemiks. Pole uudis, et lapse kooli ja lasteaeda minnes antakse vanemale nüüdsel ajal kätte ankeet ja kui sinna ühtegi allergiat kirja ei saa, siis on laps kahjuks juba pigem erand kui reegel.

Kes vastutab selliste muutustega kohandumise eest? Mulle meeldiks väga, kui iga lapsevanem suudaks vääriliselt seda vastutust kanda. Siin aga pole kohtumõistjat. Samas on probleem ühiskonnas järjest teravam. Arstidele ja meile kõigile, kes vaadata julgevad, on ju selgelt näha, et praegust valdavat elustiili viljeledes tapame vaikselt iseenda ja oma laste kehasid. Kroonilised haigused tabavad meid järjest varasemas eas, tervena elatud eluiga väheneb, haigekassa on miinuses – käib meeleheitlik sümptomitega võitlemine. Ja need, kes teadlikult sümptomeid vältida püüavad, kipuvad äärmustesse minema, moevoolude rüpes endale peeneid silte külge saama. Nii ise kui ka koos lastega.

Inimene vaatab arstile otsa, arst vaatab inimesele otsa. Hea arst annab soovitusi enda tervena hoidmiseks ja inimene võtab vastu otsuse neid kas kuulata või mitte. Täiskasvanud inimene. Me jaguneme nendeks, kes ütlevad, et ma söön kõike, sest elu on liiga lühike, et end piirata, ja nendeks, kes ütlevad, et ma valin teadlikult, mida söön, sest elu on liiga lühike , et oma tervisega mängida.

Haritusasutus väärtustab head tervist

Laps sööb ebateadlikult, ta sööb silmadega, naudinguga, populaarsusega. Ja ka teadliku lapsevanema pilgu alt ära olles teeb ta tihti koolis populaarsuse nimel oma tervisele kahjulikke otsuseid. Meie küsime endalt, kas riigi sekkumine on ülereguleerimine.

Kui mu tütar esimesse klassi läks ja puhvetijärjekorras debüteeris, sain ma temalt kõne. “Emme, palun anna andeks, ma ei tea, mida ma mõtlesin. Ma ostsin krõpsu!” “No mis seal siis ikka,” ütlesin ma. “Too siis koju.” – “Ma juba viskasin ära.” Tubli tüdruk, ütlen ma. Jäi tal midagi saamata? Mõni funktsioneerimiseks vajalik vitamiin või toitaine?

Minu ideaalmaailmas ei ole kool pelgalt koht, kus antakse mu lapsele akadeemiline haridus. Kui kooli mõõdet laiendada haridusasutuselt haritusasutuse poole, siis peaks meil pilt oluliselt selgemaks saama.

Keegi ei keela lapsele kooli kreemisaiakest või Coca-Colat kaasa panemast, kui vanematele tundub, et see on lapsele hea ja vajalik. Kui tundub näiteks, et koolilõuna söömine pole prioriteet. Aga ma olen veendunud, et olgu haridus- või haritusasutus, aga kool ei peaks olema ebatervislike eluviiside propageerija seda võimaldavate ja lubavate tegevustega, nagu madala toiteväärtuse ja kõrge energiasisaldusega toitude müümine. 

Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Maris Jesse nendib, mida minagi usun, et “koolipuhvetites ja müügiautomaatides pakutav mõjutab oluliselt laste toiduvalikuid ja toitumisharjumusi.” Ma ei pea õigeks vastukaja, kus olukorda utreeritakse ning mängeldakse stsenaariumitega, mille kohaselt lapsed üldse saiakesi süüa ei tohi ja poes neile enam limonaadi ei müüda. See ei ole adekvaatne võrdlus.

Kahe koolis käiva lapse vanemana loodan, et kõik (või vähemalt ligilähedaselt kõik), mida kool minu lastele teadlikult pakub, on neile ka hea või vähemalt ei ole kahjulik. Rõhk on sõnal „teadlikult“.

Lapsevanem võib teadlikult või ebateadlikult oma lapse toidulauda otsese ohuni muuta, kuidas heaks arvab; seda kontrollida ja reguleerida on pea võimatu ja ka tarbetu, aga haridusasutus ei tohiks saada seda endale lubada.

Kust lõpeb siis suunamine ja algab üleregulatsioon? Ma ei tea. Aga ma tean, et mu lapsed on septembrist juunini väga suure osa oma ajast koolis ja nende tervisliku toitumise eest vastutan ma kooliga kahasse. Ja ma soovin, et ka teine vastutav pool suhtuks oma rolli vastutustundlikult – on see siis kool või kooli ruumides teenust osutav OÜ.

Kahju, et selleks on vaja ametlikku regulatsiooni. Ma ei poolda ülereguleerimist ja liigseid riigi sekkumisi kodanike õigusse oma elu just sellise kvaliteediga elada, nagu kodanik ise paremaks peab. Ma arvaks hoopis teistmoodi, kui seaduseelnõu käiks näiteks kontoritöötajate toitlustusasutuste kohta. Aga paraku räägime alaealistest ning nende eluteed ja väärtushinnanguid, teadmisi ja maailmatunnetust suunavatest haridusasutustest.

Me nõuame haridusasutustelt oma lastele kvaliteetset teenust  – end pidevalt arendavaid õpetajaid, ilusate illustratsioonidega õpikuid, turvalist keskkonda, efektiivselt võitlemist koolikiusamisega, õigete väärtushinnangute kandmist. Miks me ei peaks siis nõudma tervislike toitumisharjumuste propageerimist? Kas see pole mitte selle loetelu loomulik osa?

Jaga artiklit

11 kommentaari

A
Arnold Sai, endine padukommunist  /   08:57, 18. juuli 2017
Saiade keelamine on faschistlike röövoravate kaval plaan.
L
leo  /   06:02, 18. juuli 2017
Keelamisega ei saavuta midagi. Tõsi on see, et põhikooliealised jätavad vahel koolilõuna söömata ja söövad selle asemel saia või pirukat. Aga kui puhvetis on võileibu, jogurtit, puuvilju, on saiakesed lihtsalt üks valikutest. Gümnasistide päevad on pikad ja vahel on vaja end turgutada. Kool on akadeemiline asutus, ei saa kogu ühiskonnas esinevaid probleeme koolile delegeerida. Toitumisharjumused peab kodu kujundama.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis