(Stanislav Moshkov)

Tark vanarahvas teadis öelda, et vaikimine on kuld ja rääkimine hõbe. Ometi on aeg näidanud, et elu ei ole nii mustvalge.

Mind paneb imestama, et ma ikka veel imestan, kuidas osa ametnikke on valinud neile ebameeldivatel teemadel meediaga suhtlemisel vaikimistaktika. On see soov sel moel probleeme varjata või pigem tahtmatus neile lahendust otsida? Mina ei tea. Hea, kui nemadki teavad.

Konkreetsel juhul põhjendatakse vaikust sellega, et teema on tundlik ja kahjustab selle keskmes oleva lapse huve. Tegemist on erivajadusega lapsega, kes ei pääse kodust liikuma. Ei korteriühistu ega linn pole suutnud lahendusi pakkuda. Ema võitleb üksi. Ta ei soovi kelleltki raha, vaid vastust küsimusele, mis siis ikkagi saab. Vastust aga ei ole.

Nüüd korraga ei tohi ta sellest ka rääkida. Ma ei suuda mõista, kuidas saab kuidagi taunida viimases hädas meedia poole pöördunud ema käitumist, aga mitte seda, et laps on oma kodu vang.

Kas pole mitte nii, et aus tahab rääkida, ja see, kel midagi varjata, eelistab vait olla? Sel moel ei tulegi päevavalgele, mis meie riigis tegelikult toimub. Kuid mulje, et kõik on korras, on paraku petlik.

Jaga artiklit

4 kommentaari

N
Natuke üllatab, et  /   12:40, 17. juuli 2017
autor paneb vastutuse ka korteriühistule. Meie elumajas on mõlema trepikoja juurde kaldteed ehitatud ja majasse on ümberehituse käigus rajatud liftid (liftitornid on hiljem juurde ehitatud). Aga ikkagi on mu arvamus, et põhiabiline peaks olema sotsiaalsüsteem.
F
fgf  /   10:44, 17. juuli 2017
Kodanikule on vaikimine nõusolek, mitteverbaalne luba lasta endast üle sõita. Müts maha ema ees, kes oma lapse liikumispiirangute kehtestamist maha vaikida ei lase. Koolikohustus on, aga kedagi ei huvita, mis hinnaga laps kooli saab.

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis