Lapsehoidmise kõige tülikam kõrvalnähe on see, et pidevalt on pangakaardid kadunud. Nii juhtus aprillis ja tellisin seepeale uue kaardi, aga leidsin õige pea vana kaardi pesumasina trumlist üles. Tellitud pangakaart jäigi õnnetult Tornimäe kontori kallitesse kontorikappidesse.

Pühapäeval hoidsin jälle last ja saatus kordas ennast – pangakaart kadunud kui niuhti. Vähemalt võisin seekord rahulikult hingata, sest pangakaart ju juba ootas mind. Haarasin tähtsate asepeatoimetaja tegemiste kõrvalt lapsevankri, panin poisi sinna sisse ja panin Tornimäe suunas ajama.

Lapsevankriga pöörduksest sisenemise võimatusest sain ruttu aru, aga õnneks sai sellest sama kiiresti aru hallipäine turvamees, kes avas avariiukse ja lasi mu sisse. Tänasin viisakalt. Seejärel ei märganud ma tükk aega numbotroni või kuidas iganes seda järjekorranumbrite masinat nimetatakse, aga siis saabus ühe laua tagant võluv neiu, kellega järgnes dialoog:

„Mida te soovite?“

„Pangakaarti.“

„Kohe annan numbri!“

Neiu läks suure ekraani taha, vajutas seal midagi ja naasis järjekorranumbriga 052. Sirutasin käe välja, kuid ta ütles: „Oot, ma panen teid veel järjekorda ka.“

Haaras iPadi, nokitses veidi ja andis mulle numbri: „Te peaksite nüüd järgmine olema.“

Parasjagu oli ekraanil 048 ja mõtlesin, et päris ebaviisakas, kui nüüd 052 ette viskab, aga viskas 049. Ei ole hullu, aega on, poisil on põnev ja kõik on lahe. Vahepeal kõndisid mööda ülikõrged pangatöötajad, kellest ühel olid eriti kõrged kontsad ka all. Seejuures läks tal alati parema jala king viltu ja seetõttu oli tema liikumine veidi naljakas. Tabasin end mõtlemast hiljutise pruudi peale, kes töötas pangas ja väitis, et tema ei pea selliseid riideid kandma. Ma siiani loodan, et ta ei valetanud.

051. Ega nüüd pole enam midagi, kraban ID-kaardi ja ootan.

Klinn-klõnn. 053.

Vaatan lolli näoga ekraani ja üle huulte libiseb ebapedagoogiline lause: „Mida fakki.“

Vaatan ekraani allserva 050, 051, 053 ja plinnplõnn 054 ka juba. Mõttes ütlen veel ebapedagoogilisemaid lauseid.

Otsustan minna old-school’i ja kõndisin tuimalt oma kustunud numbriga telleri juurde, kes kedagi siiamaani vastu polnud võtnud.

„Vabandust, mul on 052, aga see jäi vahele.“

Teller vaatab mind esialgu etteheitvalt, siis väljendab temagi nägu hämmeldust. Hüppab püsti ja jookseb kassade taga veidi edasi-tagasi, vaatab ekraani, teised tellerid kehitavad ka õlgu ja siis ta ütleb tuhmi häälega: „Tulge siis siia.“

Äraminek läks kenasti, aga siis nägin ühel suurel ekraanil küsitlust: „SEB KLIENTIDE ARVAMUS: kas tehisintellekti areng muudab Teie elu paremaks?“

60 protsenti SEB klientidest vastas „ei“. Sel hetkel nõustusin.

Jaga artiklit

1 kommentaar

T
trifiid  /   21:35, 14. juuli 2017
Väga teoreetiliselt võibki olla nii, et 048 järgi tuligi kohe 052 kui see mingi nutifööniga järjekorra etteotsa tõstetii ning ajakirjanikutibi jäi vahepeal lihtsalt püstijalu magama. Alternatiivne süsteem mis kuldkliente ja muidu äravalituid ettepoole tõstab, töötab mõne teise numbriseeriaga.
SEB panga kodukorda ei tea ja autor oleks võinud vaevuda enne kirjutama kukkumist asjatundjatelt kommentaari küsida.
Praegune nupuke on suvaline müra, mis ei sisalda mingit infot. Hea, et paberlehele ei trükitud ja selleks puid ei pidanud maha võtma.

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis