Mida sellisega küll peale hakata, küsisid paljud eestlased imestusega veel enne, kui arvamustormist selgelt rabatud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus jõudis selgitada, et pressiüritusel palju tähelepanu püüdnud turukottidele trükitud roheline rändrahn pole mitte Eesti märk, vaid üks osa riigi mainekujunduse tööriistakastist. Teravaim küsimus oli aga, kas kulutatud 200 000 eurot on tulemust väärt.

Et tõe kriteerium on praktika, tuleb Eesti brändi edukust hinnata selle järgi, kui paljud eraettevõtted on viimase poole aasta jooksul tööriistakastile rakendust leidnud. Tööriistakasti eelis ühe märgi, nagu oli „Welcome to Estonia“, ees on ilmne – lahenduste rohkus võimaldab ettevõtjail valida, kas nende brändiga kõlab kokku rändrahnu kujund, kas uueks turunduskampaaniaks sobib kaval sõnamäng est-liitega või kas messiboksi sobib kaunistama omapärane kirjatüüp Aino. Kes otsib, see leiab – kui ehk kõlavast loosungist puudust tundev õlletootja välja arvata.

Kahjuks võib arvata, et enamik ettevõtjaid EASi tööriistakasti kolistama ei lähegi. Üldrahvalik vastuseis liigkallile „Welcome to Estonia“ märgile peletas ettevõtjad ühtse märgi kasutamisest eemale, ent tühimiku täitmisega (kui sellist üldse jäigi) jäi riik hiljaks – oma kaubamärgi Eesti riigist väidetavalt suuremakski teinud ärihiidu pigem segab, kui riik tuleb pakkuma tööriistakasti, mida keegi temalt ei tellinudki. Ja väiksem tegija ei pruugi oma kaupa viia turule, kus Eesti riik veel eraldi tutvustamist vajaks.

Pigem jääb mulje, et kui juba nime teinud ettevõtja võtab omaks Eesti brändi, siis on sellest rohkem võita riigil kui vastupidi. Ja nii ongi loomulik – Eesti viivad maailmakaardile meie hinnatuimaid muusikud, sportlased, äri- ja kultuuritegelased, ja seda vahel ka täiesti ilma riikliku toeta. See annab ka vastuse, kuidas suhtuda edaspidistesse püüdlustesse toppida terve riik ühte tööriistakasti. Küsimus pole tekkinud tühjale kohale, sest ettevõtlusminister Urve Palo on kõnealuse brändi elueaks hinnanud 15–20 aastat.

Jaga artiklit

18 kommentaari

H
häbi oli hällis  /   16:43, 18. juuli 2017
Au, eetika, moraali, viisakuse eest ei maksta just palju, seega enamiku ametite puhul. Poliitilised projektijuhid, EL-i rahastuse ja EAS-i "dabroo" toel teevad, mis ainult raha-rahakest sisse toob. Aus, õpitud amet on tänapäeval haruldane, sest vajab omandamiseks pingutust ja aega, "hobusevarga" oma vaid kaasasündinud alpust, ahnust, kavalust, nahhaalsust - ju siis ajastuomane sedalaadi kohanemine ongi. Ilmselt õpitud rändavatelt nõunikelt, kes ise millegi eest ei vastuta. Uus ja paljulubav teenimismoodus, aga siis tulebki pidevalt kolida. Järgmisel põlvkonnal jälle, mida parandada. Ja siis küsitakse, miks eestlane nii kitsi annetama on. Elu ise kinnitab, et kõik, mis hiilgab, pole mitte kuld, iga jutt, mida kuuled, pole ka tõde. Raha kaob taskust ikka seaduste abil, sh maksuseadustega. Hoidku oma peaga mõtlemise ja otsustamise eest, see ju puhas anarhia. Anna kannatust ...
K
Küsimus  /   22:12, 15. juuli 2017
Kas riigile poleks nii rahaliselt kui maine poolest parem, kui see müstiline EAS lihtsalt laiali lüüa?

Päevatoimetaja

Denes Kattago
Telefon 51993733
Denes.Kattago@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis