Toss väljas ja valus pealekauba. Sama on eurohooajaga: klubid peaaegu väljas, aga kas peaks valus ka olema? (Alar Truu)

Eile, täna ja homme mängitakse jälle eurosarja mänge. Silmadega meeskondi üle käies ei saa üle ega ümber nukrast tõsiasjast, et Eesti klubisid on alles jäänud ainult üks (Nõmme Kalju). Ka mina kasutasin eelmises lauses väljendit „nukker tõsiasi“ ja tegin seda võrdlemisi automaatselt, kuid miks on nii, et aastast-aastasse me euromängudelt automaatset edu ootame?

FC Infonet sai Meistrite liiga esimeses eelringis endale puremiseks Malta valitseva meistri FC Hiberniansi. Seda pähklit nad läbi ei hammustanud ning vaevu hakkas hammaski maltalastele peale. Veelgi hullem, mannetu mängupilt ei pakkunud isegi seda lohutust, et vähemalt oli ilus kaotus. Heidame pilgu peale, mis olid need põhjused, miks enamik meist Infoneti üldse favoriidiks pidas.

Paikneb Eesti ju Euroopa riikide kõrgliigade edetabelis Maltast viis kohta kõrgemal, 41 tabelireal. Viimase viie aasta jooksul on nende klubid maitsnud võidurõõmu 11 korral. Samas, viis aastat tagasi oli olukord täpselt vastupidine, Malta paiknes meist edetabelis viis kohta kõrgemal. Irooniline on tagantjärgi avastada, et kolm aastat tagasi ei saanud ükski Malta meeskond avaringist edasi. Teenisid kamba peale vaid ühe viigi. Samas, eelmine aasta edenes Birkirkara eurosarjas kolmandasse eelringi. Saavutus, mis Eesti klubidest on ette näidata vaid Levadial ja Kaljul ning sedagi vaid ühel korra.

Aga Euroopas ikka vahel juhtub …

Üle saja koondisemängu kogemusega Dimitri Kruglov.  (Alar Truu)

Kui võrrelda konkreetselt klubisid, siis oli Hibernians ju asetatud ja Infonet mitte, seega de facto olid favoriidiks nemad. Tõsi, Infonetil on varasemast ette näidata vaid aastane eurosarja kogemus, ning juba tõusebki esile nimetatud tabeli kitsaskoht. Kuidas saame võrrelda klubisid, kes tegelikult ei ole võrreldavad, sest a) pole mänginud sama kaua eurosarjas b) pole mänginud samade vastastega c) pole mänginud sama vastasega samal ajal. Üritame leida järgmise võrdluskoha.

Vahemere saarel peetud kohtumises oli kihlveokontorite arvates Hiberniansi võidukoef 1,98 ja Infoneti 3,4. Tallinnas olid vastavad numbrid 4,15 ja 1,75 Maarjamaa klubile. Kokkuvõtvalt saaks ju väita, et meie klubi oli favoriit, kuid teise mängu koefitsienti mõjutas kindlasti esimese mängu tulemus ja mängupilt. Enamik meist tuli ju tagasi arvamusega, et tegemist on n-ö suvasatsiga, kes meid standardolukordadest ära karistas ja Lillekülas võtame oma.

Paraku nii ei juhtunud. Infonet ei suutnud ennast hooaja tähtsamaks mänguks piisavalt käima tõmmata. Tahet ju oli, aga välja ei tulnud miskit. Nõuda Infonetilt sellisteks mänguks mobiliseeritust on õige, kuid kui vaadata nende Premium liigas näidatud vormi, ei saa ju tulla üllatusena, et meeskond ennast kahjuks kokku ei suutnud võtta. Esikolmiku vastu peetud kuues kohtumises on neil ette näidata vaid üks 2:2 viik Kalju vastu ja viis kaotust. Just nendest samadest pingelistest matšidest on väljutud nõrgema osapoolena sellel hooajal sisuliselt iga jumala kord.

Infonet pidi kaotajana murule langema.  (Alar Truu)

FC Florale jäi jalgu Sloveenia väikelinna vutikants NK Domžale. Võõrsil ei olnud Arno Pijpersi hoolealustest sloveenidele isegi võrdväärset sparringupartnerit, rääkimata siis võistluspaarilisest. Samas, Tallinnas esimese 30. minuti jooksul näidatud mäng oli üks ilusamaid esitusi üldse, mida Eesti vutimurudel näinud olen. Põhjuseks hollandlasest peatreeneri soov, näidata oma toetajatele, et nad suudavad sellise vastasega mängida. Sõnas ka Flora kapten Brent Lepistu, et sellise klassiga meeskond karistab eksimused lihtsalt ära. Mõlema mehe sõnavõtust jääb mulje, et Domžale oli favoriit, kuid miks? Vaatame järgi.

Euroopa riikide kõrgliigade edetabelis leiame Sloveenia meist üheksa kohta eespool. Eurosarjas kolmandasse eelringi jõudmine on Alpidega piirnevas riigis pigem iseenesest mõistetav ja lähiajaloost võib leida ka seiga, kus riigi edukaim klubi NK Maribor jõudis neljal aastal järjest ka alagrupiturniirile.

Aga Euroopas ikka vahel juhtub …

FC Flora näitas meile vähemalt lühikese aja jooksul väga ilusat mängu. (Alar Truu)

Paraku arvasid samamoodi ka kihlveokontorid, kes pakkusid 12000 elanikuga Sloveenia väikelinnas peetud kohtumises kodumeeskonna võidukoefiks 1,51 ja Florale 5,55. Nädal hiljem Lillekülas olid vastavad numbrid endiselt Domžale kasuks 2,04 vs Flora 3,25. UEFA klubi koefitsientide põhjal oli asetatud klubi tiitli pälvinud samamoodi Domžale. Jälle favoriit. Seda kõike arvestades oli selge, et Flora näol oli tegemist väikese tõkkega , mida Sloveenia vutiklubid eurosarjades kerge vaevaga harjunud ületama.

Ometi leidus inimesi, kes olid hämmingus just nimelt asjaolust, kuidas ei suuda Tallinna meeskond alistada Võru suurust linna. 400 000 elaniku seast ei leia siis piisavalt matse, kes 12 000 inimesega „külale“ koti pähe tõmbaks. Säärane lihtlabane arvutuskäik peaks iga kaagi omade poole kallutama. Meie välja karjutud number on ju vastaste omast tunduvalt suurem.

Siinkohal on paslik meenutada, et kui Konstantin Vassiljev 2008. aasta veebruarikuus Slovenia klubisse Lendava Nafta siirdus, olid kõik sinisärkidest vutifännid elevil. Huvitav on vast avastada, et samal aastal tuli seesama Sloveenia-Võru ehk Domžale kohaliku liiga meistriks. Ka kolm aastat hiljem, kui Vassiljev oma karjääris esimese sammu edasi astus, ja liitus Sloveenia valitseva meistri Koperiga, oli hooaja lõpus meie mehe koduklubi ees ikka seesama 12 000 elanikuga Domžale.

Parakus Sloveenia klubist meie meestel jaks lihtsalt üle ei käinud. (Alar Truu)

FC Levadia ülesandeks oli jagu saada iirlaste Cork Cityst. Avamängust jääb Tallinna meeskonda kummitama (kodu)väljakul saadud varajane punane kaart, mis mängule oma pitseri vajutas. Rõhutas vastaste loots John Caulfieldki pärast mängu seda, et keskkaitsja Tabi võeti Corki ründaja poolt korralikult ette. Pärnus toimunud kohtumises juhtus kõik nii, nagu ei tohi. Kõik mis oli välditav, juhtus ikkagi. Briti saartel peetud korduskohtumises üritas Levadia mis ta üritas, ent uisa-päisa rünnakule tormates karistasid vastased meid ikka. Lõpuks ei jäänudki muud üle kui kohvrid pakkida ja tagasi Eesti suve nautima tulla. Heidame pilgu faktidele, kas iirlastel lihtsalt vedas, või olid nad tegelikult hoopis favoriidid?

Juba kurikuulsaks saanud Euroopa kõrgliigade edetabelist leiame Iirimaa viis kohta meist kõrgemalt. Tõsi, kui Malta puhul sai ajas viis aastat tagasi minna ja nentida, et olukord võiks sootuks vastupidine olla, siis iirlastega nii pole. Keri, mis sa kerid, aga väiksemaks kui kolm kohta vahe ei lähegi ning seegi vaatepilt vaatab vastu 12 aasta tagusest asjast. Kuigi Iirimaa vutiklubid on briti saartel täielikus varjusurmas, on nad oma edetabelikoha tarbeks vajalikud võidud alati ära napsata.

Aga Euroopas ikka vahel juhtub …

FC Levadia pani ennast ise raskesse seisu. (Stanislav Moshkov)

Kihlveokontorid pakkusid Eesti suvepealinna külla sõitnud klubile võidukoefitsiendiks 1,96, jättes Levadiale (kodu)väljakul hädise 3,45. Iirimaal pea 7500 inimest mahutaval staadionil olid vastavad numbrid 1,41 ja 6,50 Corki poolt vaadatuna. Ometi oli meeskondade varasemate euroesituste põhjal UEFA poolse asetuse saanud just Levadia. Seda mõõdupuud arvestades oli meie meeskond see, kes lati alt läbi jooksis.

Levadia kaotus on meedias minu arvates jäänud suurema kajastuseta. Toimus kohtumine võõrsil, vastastel 2:0 eduseis (sh kaks võõrsil väravat) ja mängus endast otsepilt ka puudus. Ilmselt oli viimane asjaolu suurimaks põhjuseks, miks teema nii kiirelt maha vaibus. Keegi mängu ei näinud ning asjaosalistelt kommentaare ka küsida polnud.

Kui avakohtumises murdus meeskond lihtsatest eksimustest tulnud väravate läbi, siis võõrsil karistas eestlasi lihtsalt klassiga mees – peagi Inglismaa esiliigaklubi Preston North Endiga liituv Sean Maguire. Ja nii lihtne see ongi. Eksi ise korra-kaks ja kahe mängu jooksul karistab sind klassiga vastane ikka tavaliselt ära.

Endale kaevatud august Levadia paraku välja ei roninud.  (Stanislav Moshkov)

Nõmme Kaljul ei jäänud pärast avamängude tulemusi midagi muud üle, kui Eesti klubide uhkust kõrgena hoida ja jõuga esimesest ringist edasi murda. See Fääri saarte klubi B36 Torshavn vastu ka ära tehti, kui kahe mängu kokkuvõttes alistati nad 4:2. Ometi jäid minu kõrvus võimsalt kõlama vastasmeeskonna peatreeneri avamängu eelsed mõtted. „Ausalt öeldes oli see loos okei. Oleme näinud palju nende mänge ja teame, et nad on väga hea. Aga kahtlemata oleksime võinud saada veel tugevamaid vastaseid, nii et üldiselt oleme väga rahul,“ sõnas amatöörsatsi peatreener Jakup Borg Soccernet.ee’le antud intervjuus. Fääride suguse kääbiku vastu oleme ennast ju alati favoriidiks pidanud, kuid järsku räägib vastane, et oleme kellegi jaoks hea loos. Vaatame faktidele otsa, kas sisetunne vastas tõele?

Heites pilgu Euroopa kõrgliigade edetabelisse saame rõõmsalt hõisata, et Fääri saared kuuluvad kuuendasse kümnesse, paiknedes meist kümme kohta tagapool. Jah, mudaliigasse, nagu paljud armastavad öelda. Samas, ajas tagasi kerides leiame ka aastakäike (kolm aastat tagasi), kus seisame tabelis rõõmsalt kõrvuti. Pealegi, arvestades, et Meistrite liigas oleme viimase viie aasta jooksul meiegi pidanud neljal korral esimesest eelringist alustama, pole me vist sugugi väga palju paremad.

Aga Euroopas ikka vahel juhtub…

Nõmme Kalju fännid ootasid kohtumist ärevusega. (Robin Roots)


Tõepoolest juhtub! Sealt samast, kolme aasta tagusest ajast leiamegi seiga, kus Fääride klubi Vikingur edenes võitudega Euroopa liigas kolmandasse eelringi. Sellele, kui tihti Eesti klubid sellise asjaga maha saavad, viitasime juba Infoneti teekonda kajastades. Nõmme Kalju omas osapooltest asetatud klubi tiitlit - favoriit. Kodumängus pakkusid kihlveokontorid Kalju võidu puhul 1,30 kordselt raha tagasi, Torshavni puhul 7,75 ja Fääridel oli samamoodi favoriidiks Kalju koefitsiendiga 2,04 vs Torshavni 3,25.

Lähtudes kolmest erinevast mõõdupuust saab tõepoolest nentida, et Nõmme Kalju oli soosikuseisuses. Eurosarjades viimaste aastate edukaim Eesti klubi rühkis ka see aasta edasi. Avaringist jõuti edasi juba viiendat korda järjest (rekord!). Sealjuures ollakse alles teine klubi, kes alistanud vastased mõlemal korral. (Aitäh, San Marino!)


Jõuga mindi ja läbi mindi! Kalju pääses ainsa Eesti klubina eurosarjas edasi. (Robin Roots)

Kokkuvõte – kes olid siis favoriidid?

Kasutatud mõõdupuud olid siis Euroopa riikide kõrgliigade edetabel, asetatud vs asetamata klubi staatus ja kihlveokontorite koefitsiendid.

Infonet oli kerge favoriit kihlveokontorite arvates. Samamoodi lähtudes liigade edetabelist, saab väita, et oma eeldatavalt favoriidikoormust klubi ei täitnud. Viie koha võrra kõrgemalt paiknemine peaks ju näitama siinsete klubide üleolekut Malta satside vastu. Piinlikusest päästab Eesti satsi välja viimane mõõdupuu - me polnud asetatud klubi.

FC Flora oli Domžale vastu autsaider, vaata mis nurga alt tahad.

FC Levadia seevastu läks paarile vastu asetatud meeskonnana ja oleks selle loogika järgi de facto pidanud olema eelisseisus. Seda loogikat ei toetanud liigade edetabel ega kihlveokontorid – ja nii ka läks. Levadia teekond lõppes avaringis.

Nõmme Kalju oli suursoosik Fääri klubi vastu igas aspektis, sealjuures esines ka kihlveokontorite suurim koefitsiendi erinevus just sellest paaris.

Valitud mõõdupuud

Üldjoontes on just need valitud mõõdupuud esimesed Wikipediast kätte juhtuvad andmed. Selle põhjal hakkab järgmise aasta juulikuus mõni vutisõber rõõmsalt jälle oma lemmikmeeskonda välisklubiga võrdlema. Siis saavad näiteks Malta või Iirimaa fännid samamoodi kiheleda selle üle, et meie klubidest pääses eurosarjas esimesest eelringist vaid üks bande. Miks ei peaks nemad siis arvama, et nad on favoriidid?

UEFA edetabelite näol on tegemist kõige lihtsamate abivahenditega, millega määratleda edukust. Samas, karikasarjast imekombel Euroopasse jõudvad klubid (loe: Tartu Santos), rahasüstidega meeskonnad (loe: Red Bull), mudast tõusvad tiimid (loe: Infonet oli viis aastast tagasi esiliigas) ja lihtsalt anomaaliad (loe: Kalju edasipääs Aktobe vastu või Luksemburgi satsi võit Glasgow Rangersi üle) on kõik faktorid, mis ilusale mõõdupuule ei allu. Reitingutabeli põhjal saame adekvaatselt nentida vaid asjaolu, kuhu kümnesse viiekümne viie riigi seas kuuluda võiksime.

Euroopa liigas võiksime ju ometi konkurentsivõimelised olla?(ERIC GAILLARD)

Puudu jääb kõrgetasemelistest kohtumistest

Mänge, kus saaksime tuua ühise paralleeli, kui hea meie klubijalgpall tegelikult on, meil õieti polegi. See on ka põhjus, miks oleme võrdluste toomisel kinni triviaalsetes tabelites. Sõpruskohtumises AIK alistamine on tore, kuid millise suhtumisega vastased tegelikult platsile tulid, ei saa me kunagi teada.

Ammune üritus nimega Balti liiga – võistlus, mis tähendas meeskondadele veel vähem kui superkarikas – osutus täielikuks fopaaks. Mistõttu olemegi jäänud sundseisu, kus ainsaks adekvaatseks võrdlusmomendiks on needsamad euromängud. Mõistan, et jalgpalli süsteemid ning struktuurid erinevad teistest pallimängualadest, kuid just Balti liiga näol on käsi-, võrk- ja korvpalliklubid saanud vajaminevaid karastust pakkuvaid kohtumisi.

Olukorrale ei aita kaasa ka Eesti liigas sel hooajal väga tugevalt ilmsiks tulnud ülemiste ja alumiste klubide üüratu tasemevahe. Olgu põhjuseks tagumise otsa klubide allakäik või tippklubide n-ö ületugevnemine, tipptasemel mängudest jääb meie meeskondadel lihtsalt vajaka.

Nädalavahetusel palliplatsil veeretatud Tallinna derby oli samamoodi järjekordne maha visatud mäng, mis sattus tänu oma kalendriasukohale jaburalt keset eurohooaega. Ei Levadia ega Flora polnud suutelised ajama palli taga säärase entusiasmiga, nagu siis, kui mäng oleks peetud Euroopa auhinnarahadest kaugel aprillis või oktoobris. Kui tahame, et meie klubid saaksid pingelisi matše, siis miks tekib üldse selline olukord, et liigahooaja üks tasavägisem kohtumine sattub sellisele ajale. Jääb vägisi mulje, et oleme endiselt seisus, kus nädalas kaks või kolm intensiivset kohtumist pidada on liiast. Kas juuni alguses, enne rahvusvahelisi kohtumisi selline topeltvoor maha pidada oleks tõesti patt?

FC Flora - Levadia mängul oli kõigil toss väljas. (Alar Truu)

Tegelikult langeb meeskondadele kiitust

Kokkuvõttes pean siiski tänama meie satse. Aitäh, Levadia, Aitäh, Kalju, et te viimastel aastatel olete (üldiselt) ennast kokku võtnud ja tonud Maarjamaale need üksikud võidurõõmud. Mööndusena võib siia seltskonda lisada ka Sillamäe Kalevi, kes kolm aastat tagasi samamoodi avaringist kaugemale edenes.

Vahet pole, kas tol korral oli motivatsiooniks liigale tarviliku koefitsiendipunkti toomine, klubile hädavajaliku auhinnaraha hankimine või mängijale hoopis vajamineva rahvusvahelise kajastuse saamine oma unelmates jahitava ülemineku tarbeks.

Remark: Samas, veidi nukker on vaadata ka seda, kuidas Quinteri ja Kimbaloula kaks korda kiiremini jooksma hakkavad, kui enne mängu kostub kõlaritest Tomi Rahula viisijupi asemel Georg Friedrich Händeli mõjutustega Meistrite liiga hümn. Jään vaid salamisi lootma, et praegu suvel agara alguse teinud Liliu joovastus palliplatsil pärast nimetatud mänge ei rauge.

Jalgpallis võib mängu saatus olla kinni pisiasjades. Ehk kohatu võrdlus, aga valesti määratud aut ei pruugi korvpalliplatsil olla sama suure kaaluga kui muruväljakul. Vastaste tabatud kahe- või kolmepunktiviskele on võimalik vastata ja üldjuhul vastatakse, aga jalgpallis mõnest eksimusest tulnud väravat on raskem tagasi lüüa. Seda tasub küsida kas või meie enda klubide käest. Sel aastal ei olnud meil õnne, ent ajalukku tagasi vaadates on ka ju meil ette näidata vastasseise, kus kahe mängu kokkuvõttes on pealelöögid vastastele 59-17, ent Kasahstanist sõidab võitjana tagasi just Maarjamaa sats.

Võtan iga kell variandi, kus üks aasta kaotame Maltale aga järgmisel aastal võidame Twentet. Iga kell! Näide ei ole loomulikult üks ühele tasakaalus, kuid see on samamoodi jalgpalli võlu!

FC Flora mängijad rõõmustamas kiire avavärava üle. (Alar Truu)

Jaga artiklit

8 kommentaari

S
Si  /   10:39, 18. juuli 2017
Arvan siiski, et abiks oleks ükskõik mil moel Balti liiga taastamine. Ehkki ka loo autor väidab, et see oli fopaa, annaks just see rahvusvahelist kogemust. Need kohtumised nägid tõepoolest kõik välja kui treeningmängud, kuid kui meeskond n.t Zalgirise käest ära saab, kas see ei ole siis karvavõrdki "motivaator" edasiseks pingutamiseks.
P
Poolast pöhja poole on muda...  /   18:52, 13. juuli 2017
Öigustada saab alati aga seis on selline, mingid söprusmängud rootsi ja soome klubidega ei näita essugi, toon näite: eile Soome meistrer Marienh. IFK kes sai siis jagu soome tippudest HJK noh ok ka SJK-st aga eile istus kodus Varssavi Legia vastu nagu U18 - meeste vastu omas kastis ja jooksis palli järgi nagu poisikeste kamp. Kodus 0:3 ja asi selge. Keegi siin veel julges kobiseda, et miks Kostja Vassiljev Poola klubiga 3-aastase lepingu teeeb!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis