(Küllike Rooväli)

Mida varem saab haigusele jaole, seda kergem (ja odavam) tuleb ravi, teab vast igaüks, kes on mõne tõvega kimpus olnud. Paraku on sellest tõeterast vähe kasu, kui haige jõuab arstile murest teatada küll õigel ajal, ent ravile pääseb kuid, kui mitte aastaid hiljem. Mõnel juhul isegi haigekassa kindlalt paika pandud ravijärjekordade pikkusest hoolimata.

Pika ooteaja jooksul võib aga nii mõndagi juhtuda – õnnelik on see, kel on võimalik end järjekorras „ette osta“ ja käia tasulisel visiidil. Aga kui pole? Parimal juhul peab inimese tervis pikast ootamisest hoolimata hästi vastu, halvemal juhul peab vältimatut arstiabi osutama EMO või kiirabi. Kui suur on kihk sellises trööstitus olukorras pöörduda hoopis koduste ravivõtete või suisa alternatiivmeditsiini poole, võib vaid arvata. Kahjuks tunneb lähiminevik ka juhtumeid, kus haige ei jõudnudki vajalikku ravi ära oodata.

Kui arstiabita jäämise võimalus ähvardab korralikult makse maksvat kodanikku, siis on nurinat Eesti tervishoiusüsteemi suunal raske vaigistada: miks peab inimväärse arstiabi eest veel peale maksma? Muljet, et asi ongi ainult rahas, on kinnistanud poliitikudki, kes eriti viimastel aastatel räägivad haigekassale lisaraha leidmise vajadusest. Vajalik on see tõepoolest, ja näis, kuidas kajastub ravijärjekordade pikkuses see, et riik tasub sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa vanaduspensionäride eest. Ent see on vaid pool tõde.

Mündi teine külg on selle raha kulutamine. Ka haigekassa tunnistab, et ressursse annaks mõistlikumalt kasutada – pikki ravijärjekordi loodetakse leevendada näiteks e-konsultatsioonide, perearsti nõuandeliini ja arstiaegade topeltbroneerimist takistavate digisaatekirjade väljaandmisega. Miks ka mitte kaaluda visiidile ilmumata jätjate trahvimist? Kuid see kõik on vaid peenhäälestus. Hoopis murelikumaks teevad kahtlused, et on olnud juhtumeid, kus haigekassalt on tahtlikult ja süsteemselt raha välja petetud, ja mis pole senini selget lahendust leidnud. See viitab, et haigekassat ei pruugi vaevata pelgalt kerge nohu, vaid patsient tõesti ei kannata raviga enam kauem oodata.

Jaga artiklit

16 kommentaari

E
esimene eesti sai rikkaks  /   05:20, 12. juuli 2017
muu pole oluline
E
Ehh  /   04:41, 12. juuli 2017
Miks oli vaja mudaärimehest sots.ministriks saanud persoonil ära lõhkuda polikliinikute süsteem ?
Tänased perearstid ei ole ju enam sõna otseses mõttes pere arstid, vaid FIED ärinaised/- mehed.
Eelmine aasta ühel koosistumisel kurtis tuttav Haigekassa töötaja, et nn perearstid on kasvanud neil täiesti ülepea, dikteerivad juba ise patsientide nimekirju ja peale raha saamise kassast pole nendega millestki rääkida või kokku leppida.
Tsiviliseeritud riikides on muideks eutanaasia seadustatud. Komandeerige otsustajad sinna ja las õpivad sealt mis ja kuidas.
Ära peab lõppema see jube enesetapmine - uputamine, rongi alla viskumine, aknast alla hüppamine, riidekapi põlema panemine!

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis