(Vida Press)

Olete ju kuulnud seda väidet, et alkoholi tarbimine hävitab ajurakke, mida kunagi tagasi ei saa? Sama öeldakse ka kanepi tarbimise, aevastamise, liigse testosterooni, suitsetamise ja tüüpiliste peavigastuste kohta, olgugi et kõik neist sajaprotsendiliselt tõesed väited ei pruugi ollagi. Peale seda, kui olin "Transformerid: viimane rüütel" seansilt lahkunud, tundsin end justkui Alzheimeri tõve käes vaevlev staažikas alkohoolik, kes on trepist alla kukkunud ning enda pea vastu igat astet ära löönud.

On ülimalt tõenäoline, et kui te seda kirjatükki loete, on selle koostamise taga seisnud mu abiline, kellele ma olen viipekeele abil üritanud oma mõtteid kõnealuse filmi kohta selgeks teha, kuna minu aju ei funktsioneeri enam piisaval tasemel, et edastada oma keelele käsklusi erinevate häälikute moodustamiseks.

"Transformerid: viimane rüütel" on järjekorras juba viies sissekanne Michael Bay poolt juhitud mastaapsete plahvatuste ja rõkkavate eriefektide poolt tuntud filmiseerias. Tegemist on laevaga, millele torgitakse iga korraga aina enam ja enam auke pardasse, aga mis lihtsalt ei nõustu uppuma. Sel korral on film juba eos sõelapõhjaks lastud - kumulatiivne hinnang on seni seeria madalaim, sest kriitikud tulistavad selle suunas põlevaid nooli. Ometigi hulbib laevuke vapralt edasi, sest keskmine kinokülastaja ei ole sel mitte ainult pinnal püsida aidanud, vaid ka iga augu ette paberrahast paigad ette naelutanud. Jah, uus Transformerite film on juba roppu moodi raha sisse toonud. Ainus probleem seisneb selles, et ta ei ole ühtegi seda senti väärt!

Transformerite saaga on alati eriefektidele suurt rõhku pannud. Tõele au andes - seda filmi ei ole ilus vaadata. Peaaegu iga stseen on arvutite poolt genereeritud rämpsu täis, seda nii piltlikus kui ka otseses mõttes. Mingil veidral põhjusel on otsustatud, et iga viimne kui üks robot peab koosnema võimalikult mitmest jupist ning kui omavaheliseks kakluseks läheb, lendab alumiiniumit, rauda, tsinki, pisut titaani ning suures koguses kroomi (sest osad neist ikkagi muutuvad autodeks, heh heh) igasse maailmakaarde. Ainuüksi selle tõttu on raske ekraani jälgida, aga kui sellele liita veel pohmellivärinate käes vaevleva kaameramehe ponnistus ning üks kõige halvem montaaž, mida minu silmad ühe filmi puhul täheldama on pidanud, ei ole tegemist just kõige vaatajasõbralikuma teosega. See on iseenesest irooniline, sest mida kuradit ma veel ühe filmiga tegema peaksin?

Stsenaariumiga võib tagumikku pühkida. Ma eeldan, et kui kogu see toretsev rumalus paberile panna, jätkub sellest kolmeks talveks äärmiselt ebamugavaks peldikupaberiks. Alternatiivselt võib sellega väga edukalt kas ahju kütta või kogu maja neljakordselt üle tapeerida nii, et jääb veel hunnik pabermaterjali üle. Lugu ennast on liiga palju, stsenaristid (keda teatud mono- ja dialoogide tõttu pidasin 5-aastasteks) on korraga käima lükanud 17 erinevat narratiivi, millest mitte ükski ei ole nauditav ega isegi mitte rahuldav. Vaatajale tutvustatakse terve trobikonna jagu uusi tegelasi, kellest mitte ükski ei saa piisavalt ekraaniaega, et enda eksistentsi ausalt õigustada.

Rääkides tegelastest - mitte ükski, ja ma mõtlen MITTE ÜKSKI, autobot (teoreetiliselt need head robotid) ei ole ka siin filmis sümpaatne. Nad on tüütud, ebaviisakad, labased, kohmakad ja lauslollid. Siinkohal tasub meelde tuletada, et vähemalt käesoleva filmiseeria sõnul on transformerite puhul tegemist iidse intelligentse rassiga, nii väideti meile esimeses episoodis. Kerime aga kiirelt viienda filmini, kus intelligentse rassi esindajatest on saanud kulunud halbade naljade masinad. Senimaani ei ole ma täheldanud, et ükski robot reaalselt peeretanud oleks, kuid on ülimalt tõenäoline, et seeria kuuendas filmis (mis kindlasti juhtub, sest esiteks vihjavad nad sellele filmi lõpus ning teiseks raha ei haise) tabame me Optimus Prime’i salaja kõhutuult laskmas.

"Transformers: viimane rüütel" on äärmiselt rumal film äärmiste rumalate inimeste poolt. Ma ei väida, et see oleks ka mõeldud äärmiselt rumalatele inimestele, aga kui saabas mahub jalga… Naljad kõrvale jättes, saame öelda, et kinodes jookseb ohtralt muid filme, mida hellitavalt “ajudeta märuliks” nimetada ja mis peale rasket tööpäeva mõttetööd pelgavale ajule esitada.

Kui nüüd need hiinlased neid filme nii innukalt ei vaataks, siis saaksime ehk sellest saastast kunagi lahti ka.

Jaga artiklit

9 kommentaari

I
inimkonnale  /   00:31, 10. juuli 2017
I
inimkonnale  /   21:30, 9. juuli 2017

Päevatoimetaja

Kristjan Väli
Telefon 51993733
kristjan.vali@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis