Eesti gümnaasiumi kümnendas klassis kuulsin tihti õpetajatelt noomivaid ütlusi stiilis “kelle jaoks sa õpid” ja “gümnaasium on ju vabatahtlik”. On küll vabatahtlik, aga keskhariduseta on tööturul keeruline lihttöölise staatusest kõrgemale pürgida. Tundsin, et mitu klassikaaslast käis koolis lihtsalt selleks, et gümnaasiumi lõputunnistus saada ja siis võib-olla minna edasi õppima midagi, mis tegelikult isegi huvi ei paku.

Ühes ajalootunnis, kus oli lisaks minule veel 25 õpilast, nentis õpetaja, et mõttekam oleks pidada huviringi minuga, kui tundi terve klassiga, sest mitte keegi peale minu ei teinud tunnis tööd vabatahtlikult kaasa. Õpihimulise noorena tundsin, et olen vales kohas.

Otsisin väljundit enda vajadustele ja leidsin rahvusvahelise õppekava, mida pakub Eestis neli kooli. Sel kevadel lõpetasingi gümnaasiumi rahvusvahelise programmi, kus õpe toimus inglise keeles.

Edasi lähen nüüd õppima Hollandisse, kus lisaks haridusele saan uusi arendavaid tutvusi. Mina õpin enda jaoks, kelle jaoks õpid sina?

Jaga artiklit

1 kommentaar

S
Sport-  /   01:42, 5. juuli 2017
see on treening kehale.
Õppimine on treening ajule.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis