Joel Juht kõrvemaratonil ()

Aprillis Marokos kõrbemaratonil Marathon Des Sables edukalt esinenud harrastussportlane Joel Juht on teinud kogu sellest ettevõtmisest pooletunnise dokumentaalfilmi, mis algab reportaažiga Marokost, kuhu ta on jõudnud oma venelastest reisikaaslastega lennuga Pariisist.

Check-in`i läbiv Joel jutustab, et ees on ootamas viis tundi bussisõitu, aga eelnevalt on vaja kotid kätte saada. Üks kaaslastest kommenteerib seejuures vene keeles: “Joel jõudis õnnelikult pärale, temaga on kõik hästi, jõime pardal šampust”, Joeli reageering aga lubab oletada, et tema jäi erinevalt idanaabritest sellest küll välja. Lennujaamast väljudes aga tervitavad vastuvõtjad maratonile siirdujaid tugeva aplausi ja hüüetega ning bussiretk algabki.



Joel Juht Eestist

Kahe ja poole tunnise sõidu järel on puhkehetk, kus jooksjad võtavad pappkarpidest einet. Joel seletab, et bussis anti neile kätte paberid selgitustega, mida neil teha tuleb ja sõit jätkub kõrbelisel maastikul, taustaks mäed ja datlipalmid, vahel ka saviseintega hooned. Laagrikoht ja stardipaik aga on lagedal alal kõrbes, kus tuleb esmalt registreeruda. “Joel Juht, Estonia!” ütleb meie mees ja tutvustab siis laagriala, kus on palju telke, kuid need on pigem lahtised varjualused. Järgneb väike seltskondlik vestlus Vene kaaslastega ja siis külastab Joel mahukat sööklatelki, kus vähemalt visuaalselt tundub kõik tasemel olevat.

Öösel hakkas marukülm

Esimese öö kohta “selles toredas hotellis” räägib Joel, et öösel hakkas kõigil marukülm, hommikul olid kõik ennast nagu kubujussid sisse mähkinud, lisaks oli öösel veel ka tolmutorm. Hommikul aga tundub kõik jälle tore ning viimane päev mugavusetsoonis algab pakkimise ning retkeks sobiva riietuse selgapanekuga, edasi aga minnakse Vene tiimiga kontrolli. Kohvrid antakse ära ja algab reaalne elu.

Viis, neli, kolm, kaks, üks

Kontrolli läbinud Joel teatab, et tema seljakott kaalub täpselt 10 kilogrammi, juurde lisandub veel ka vesi. “Nii et see kott, millega ma trenni tegin, läks asja ette,” on maratonijooksja rahul. Esimese jooksupäeva hommikul aga valitseb laagris paras sebimine, Joel jutustab sellest, et inimesed on juba oma selja- ja magamiskotte kaotanud. Siis aga koguneb kogu see mass suure stardikaare alla, kõlab muusika, näod on naerul, pildistatakse ja filmitakse ennast ja teisi, õhus on ka kopterid — tundub justkui tõeline rahvapidu olevat. Siis loetakse countdown`i: …viis, neli, kolm, kaks, üks, ja Marathon Des Sables lähebki lahti, Joel suures inimhulgas kaasa tormamas.

Punt, kes alguses jooksma hakkasid, hakkab laiali lagunema

Kui esimesed 5 kilomeetrit täis saavad, annab Joel teada, et üritab pulssi korda saada, mis on tema sõnu keeruline. “See punt, kes alguses jooksma hakkasid, hakkab laiali lagunema,” teatab ta. 

Joel leidis eestlase 
Minnakse mööda liivaluiteid ja siis teatab Joel, et leidis ühe eestlase veel — see on Ingrid, kes tuli Marokosse Austraaliast. Tegelikult on nad varemgi kokku saanud, aga nüüd ollakse koos rajal ja eestlanna räägib villist varbal. Rada on Joeli sõnul äge ja rahval näod rõõmsad, kuid kolmandal päeval see tema arvates enam nii pole. Ingrid usub, et juba teise päeva lõpus tuleb nutuste nägude aeg, sest ületada tuleb üks mägi ja Joel lubab õhtul ambulantsis vaadata, mis seisus tema jalad on.

Ingrid lisab, et üks mööduja olevat juba iga varba otsast villi leidnud ja neid ka lahti lõikamas käinud. Siis jõutakse vahepunkti, kus toimub registreerimine ja jooksja saab uue veepudeli. Esimese päeva finišisse, mis asub tasasel lagedal kõrbealal, jookseb Joel võidu ühe näitsikuga, saab temalt kuulda “Nice job!” ja esimene päev ongi läbi.

Täna tuleb rahulikult võtta


Teise päeva hommikul räägib Joel, et avapäeva jooksis ta 460. kohale, aeg oli 4 tundi ja 34 minutit, nüüd ootab ees uus start ja joosta tuleb 39 kilomeetrit. “Täna tuleb rahulikult võtta, sest eilne jooks oli päris tempokas, lihased on valusad,” nendib ta. Lisaks valutavad tal vaibal magamisest ka puusakondid, sest madratsit pole ja öösel on jahe. Ta teatab, et viskas minema küttetabletid, sest maas on hagu piisavalt.

Vahepeal oli selline kobla ees, et hakkasin mõtlema — miks ma üldse siia tulin


Matkates tutvustab Joel uut, Jaapanist pärit sõpra, keda ta kohtas juba eelmisel päeval ja kes jookseb kostüümiga. Esiagu on terve tee jooksjaid täis, kuid siis jõutakse mägedesse ja kivisel rajal algab haneritta hargnemine. Teisel pool toimub liiva sees laskumine tasandikule ja peagi on Joeli naeratavat nägu näha vahepeatuse finišikaare all, kus ta saab taas vett ja õlale patsutamisi.

Joel käib telgis, et võtta taastusjooki ja vaadata, mida saab kotist vähemaks võtta, sest see hakkab räigelt raskena tunduma. “Vahepeal oli selline kobla ees, et hakkasin mõtlema — miks ma üldse siia tulin,” tunnistab ta. Ja siis karjub kusagil keegi: “Joel! You are a monster!”

Päeva distants on 31 kilomeetrit 

Kolmanda päeva hommikul lausub Joel, et enesetunne on üllatavalt hea, kuigi seda öeldes on tema hääles selge väsimus. Selle päeva distants on 31 kilomeetrit, ees aga on ootamas 86-kilomeetrine päev. Teise päeva kohta arvab ta, et jooksis 300 sisse, tulemusi pole ta näinud. “Esimene laks on see mägi,” näitab ta taamal kõrguva künka suunas ja lubab alahoidlikult joosta, hoidmaks energiat pikajooksupäevaks.

Auto katusel toimub avalik WC-istme demo “poop bag”-i ja üksikasjaliku õpetusega 

Järgnevad kaadrid näitavad taas ronimist kivistel mägiradadel, liivas laskumist, vahepeatust ja finišit. Enne karmimat katsumist aga toimub Marathon Des Sables laagris tantsuõhtu — paneb imestama, et inimestel veel nii palju võhma sees on, et tantsida. Siis aga toimub ühe auto katusel avalik WC-istme demo “poop bag”-i ja üksikasjaliku õpetusega. Prantsuse keeles rääkiv mees demonstreerib lõpuks istumist (muidugi pükse maha võtmata) koos lehelugemisega.

Eelmise päeva kirjad sõpradelt tõid nutumaitse suhu 
Neljanda päeva hommikul tunnistab Joel, et väike hirm on sees ja ta mõtleb, kuidas taktikaliselt need 86 kilomeetrit ära joosta. Akud on tema telefonil tühjad, päikesepatarei ei tööta ja muusikat kuulata ei saa. Joel lisab, et eelmise päeva kirjad sõpradelt tõid nutumaitse suhu, aga need on kõrbes väga vajalikud. Selle päeva distantsi ajal ta ülekandeid teha ei kavatse, seega selgitused tulevad siis, kui kõik on läbi. “Teeme ära!” lõpetab ta selleks korraks. Järgmine ühendus toimub siiski 43. kilomeetril ja siis paistab Joeli jalgade kehv seis silma — ta kõnnib ettevaatlikult, justkui valu tundes. Ja taevas lõõskab päike…

Viimane spurt. Surm, lihtsalt surm 

Järgmine ülekanne tuleb pimedast, kus jooksutaktis vilguvad kaks otsmikulampi ja Joeli hääl teatab, et ta jookseb koos venelasest kaaslasega. Kostab lõõtsutamist ja “Viimane spurt. Surm, lihtsalt surm,” Siis pimedus taandub, esile tungib finišikaare valgus ja koos käsi püsti tõstes lõpetavad mehed maratoni pikima ning raskeima päeva. Nüüd on tõsiselt põhjust naerusuine olla ja seda väsinud Joel ongi. Siis naeratus kaob ja alles jääb raske väsimus Joeli näojoontes.

Öö otsa jalad valutasid 
Järgmisel hommikul on veel lesiva Joeli hääl rahulik, sest tulemas on vaba päev, mil kõik maratonijooksjad saavad jalgu ravida. Temal endal oli vaid ühel varbal vill, pärast 14-tunnist jooksu puhastas Joel jalad ja heitis kohe magama. “Jalad oli nii valusad, et võtsin ibuprofeeni, aspiriini ja unerohtu, aga sellest polnud mingit abi, öö otsa jalad valutasid,” jutustab ta. Ees on veel 42-kilomeetrine etapp, koht on pärast superpäeva 301. ja Joel on rahul, sest tegi hea jooksu, 68 kohta allapoole.

Ta tunnistab, et päev oli väga emotsiooniline, mitu korda viskas kopa ette ja oli tahtmine jooks ära lõpetada.Viimase päeva stardijoonel on Joeli tuju megahea ja ta räägib, et 7 kilomeetrit kogu selle päeva distantsist on heategevusjooks. Temaga koos on jooksmas ka Vene kaaslane. Jooks käib mägedes ja tasandikul, liivas ja kividel, vahel ronitakse ülespoole köit kasutades. Pärast 30 kilomeetrit ja kuut tundi tabab Joeli jalgade kramp, mis vältab paarkümmend minutit, ja ta tunnistab, et pole sel retkel nii vihane ja endas pettunud olnud, kui nendel minutitel. Viimasel kahel kilomeetril võitleb Joel valuga, tundes samas nii viha kui ka rõõmu peatsest finišist.

Neil hetkedel teeb Joel enneolematu ja põhjaliku eneseületuse, siis aga on juba laager näha, Joel jookseb Eesti lipuga käes üha kiiremini ja ta ületab finišijoone. Talle pannakse kaela lõpetaja medal ja edasi näeb meie võistlejat juba ventilaatori juures ennast jahutamas. Joel tunnistab, et lõpp oli kõige raskem, kogu energia läks selle peale, aga järjekordne eestlane on lõpetanud Marathon Des Sables ultramaratoni, tõeliste meeste ja naiste tõelise katsumuse!

Vaata videot! 

Jaga artiklit

2 kommentaari

I
Igorile.  /   22:40, 2. juuli 2017
Punkt 1.Õpi kirjutama.Punkt 2.Kui ei tea,uuri asja.Punkt 3.Asjatust sumisemisest pole abi.
I
igor  /   15:19, 2. juuli 2017
kes on joel juht, no ausalt! kummed eesti mehed on käinud kõrbematkal aga neist ei kirjuta keegi

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis