Kas pressikonverentsile, millest oodati selgust selles, mis nimekirjas kandideerivad Edgar Savisaar ja kaasvõitlejad sügisestel valimistel, vaatame tagasi kui kõnekale märgile poliitikute peataolekust või Keskerakonnast irdunud seltskonna valimiskampaania algusele, näitab aeg. On raske öelda, kas kolmel õel – sellise tiitliga tähistatakse Yana Toomi, Olga Ivanovat ja Oudekki Loonet – endalgi on täielik selgus, mis tagataskus hoitavast valimisnimekirjast edasi saab. Kuid selge on see, et nädalase mõtlemisaja võtmisega täpselt Eesti eesistumise koidikul mängitakse eelkõige peaminister Jüri Ratase niigi pingul närvidel.

Valikud, mis Jüri Ratase ees, pole sugugi lihtsate killast. Poliitõdedele piltlikult ukse näitamine (isegi kui väljapressijatega just nii käituda tulekski) tähendaks suurest osast vene häältest loobumist, mis seaks ohtu Keskerakonna ainuvõimu jätkumise pealinnas. Kui järgneks Keskerakonnast väljaheitminegi, siis poleks kindel ka valitsuskoalitsiooni häälte püsimine. Ent vastutulelikkus poliitikas – lauale pannakse arvatavasti savisaarlaste lemmikteemad, nagu venekeelne vähemus, sundüürnikud jne – sellisel määral, mis paneks Yana Toomi ja teisi eraldi nimekirjas kandideerimise mõttest loobuma, seaks kahtluse alla Jüri Ratase iseseisvuse erakonna juhina. Ja kuhu paigutub selles valemis ikka veel tähelepanu keskpunktis olla tahtev Edgar Savisaar? Mõjukas pole võimalik olla ainult võites, vaid ka teisi – olgu kas või enda loodud erakonda – võidust eemale hoides. Tagajärjed Eesti poliitikale laiemalt, nagu võimalik uue vene partei esilekerkimine, mis viiks meid ajas paarkümmend aastat tagasi, kui poliitika oligi selgelt rahvuspõhine, Savisaart ennast vaevalt enam puudutaks.

Kui hõredaks on usaldus kulunud Keskerakonna eri leeride vahel, sellest annab märku Ratase kohtumine Vabaerakonna juhi Artur Talvikuga – kui peaministrierakonna ja valitsusliidu tervis oleks tõesti nii hea, nagu meid veenda püütakse, kas siis peaminister alanduks koostööd paluma erakonnalt, keda vähem kui aasta tagasi toimunud koalitsioonikõnelustel pika ninaga jäeti? Paraku on isiklik alandus praegu viimane asi, millele valitsusjuhil mõelda tasub.

Jaga artiklit

32 kommentaari

Ä
ätt.  /   08:39, 2. juuli 2017
Kui lähemalt vaadata mida need nn.kolm õde tahavad siis ei ole seal midagi mis oleks vastuvõetamatu demkraatlikule riigile.Õhtuleht on tuntud oma erapoolikusega ja ajupestud kommijatele ei lähe korda muu kui saaks ainult sõimata,mustata ja selle õigustamiseks lihtsalt valetada.
Kui võtaksime ükskord kätte ja jätaksime selle sildistamise,hakkaksime kõik tegelikult Eesti asja ajama mis viiks siinse elanikkonna elujärje parandamisele aga.. ei saa sest siis kaotaksid enamus tänaseid soojadel kohtadel istuvaid mõtetuid ametnikke,poliitikuid ect.oma elu kvaliteedi.Seega leiame üha uusi ja uusi patuoinaid,et saaksime tegeleda hästi kätteõpitud sõimamisega !
N
nord  /   22:19, 30. juuni 2017
Kas meie riigis kehtib ka eurosaadikute puutumatus ? Nagu Prantsusmaal see vasakukäeline löömanaine Marie, kes , kui ei taha, ei räägi kohtunikega lausa miljonite küsimuses, mida ta kulutas oma toiduahela ülalpidamiseks ja häälte ostmiseks. Naisolevus Toom võib Eesti riiki kahjustada, laimata, kasvõi spioneerida`?

Päevatoimetaja

Maarit Stepanov
Telefon 51993733
maarit.stepanov@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis