Maakodus kevadel mahasaetud iidse pärna asemele soovitasid arboristid istutada kerapaju ehk rabeda remmelga. Olla ilus, tugev, kiire kasvuga hooldusvaba puu.

Ühel esmaspäevaõhtul läksingi puukooli seda puud vaatama. Umbes 60–70kilose  mullapalliga võrgus puuke sai töötaja abil autosse hiivatud. Siis jõudis kohale: aga mis nüüd, maale lähen ju alles reedel ja mida paganat ma masinasse sokutatud raske puuga vahepeal teen?

Meie kandis öeldakse: ull pää, pallo vaiva.

Aga hõberemmelga saagas polnud kumbki pool minust just palju targem. Ühed ei osanud edastada oma sõnumit ja teised viskusid rinnaga dzotile.

Iga asi käigu omal ajal. Igal puul on oma aeg, iga puu istutamiseks ja mahasaagimiseks on oma aeg. Eestist pole hõberemmelgad ega teisedki puud otsa lõppenud, arvatavasti ei lõpegi. Olulisim on, et ei lõpeks puude istutajad. Kui võtame maha, siis istutame ka asemele, ehk isegi mitu.

Jaga artiklit

5 kommentaari

A
Anus Dei  /   09:33, 29. juuni 2017
Praktiliselt mitte millestki sündis nupuke. Kas sellise jama eest tõesti makstakse palka kah? Ajakirjanikuhakatis demonstreerib oma "seniilsust" ja rumalust.
I
istutasin  /   04:49, 29. juuni 2017
kodu juurde 100 mändi,hirved sõid kõik ära.

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis