Kas tänavu Premium liigas 11 korda sahistanud Rauno Sappinen saab jala valgeks ka eurosarjas? (Alar Truu)

Kas FC Flora ongi tänavu väga hea meeskond või on lihtsalt meie armas Premium liiga nõnda kehvake? Tollele lihtsale, aga valusale küsimusele saame vastuse järgmiseks neljapäevaks, mil on peetud mõlemad Euroopa liiga 1. eelringi kohtumised Sloveenia karikavõitja NK Domžalega.

Miks võtan lakmuseks vaid Flora, mitte kõik neli eurosarjades osalevat Eesti satsi? Vastus lihtne: sest rohevalged on hirmuäratavas hoos. Pärast hooaja alguse kaht viiki FC Levadia ja Nõmme Kaljuga on võidetud kõik 15 liigamängu (sealhulgas kaks korda Infonetti ja korra Kaljut). Seejuures 12 neis on hoitud enda puur puutumatuna. Tabeliseis ei valeta. Floral on 51 võimalikust kogutud 47 punkti, Levadial 43, Kaljul 36 ja tiitlikaitsjal Infonetil neljandana hädised 27. Tagatipuks alistas Flora jaanide eel treeningmängus 2:0 Rootsi hõbe Stockholmi AIK.

Mitte, et teiste klubide euroesitused kuidagi tähtsusetud oleks, aga loogilisim mõõdupuu tundub koduse ainuvalitseja (mitte segi ajada sõnaga tabeliliider) sooritus. Või ei?

Talvel taas hollandlase Arno Pijpersi hoole alla antud Florat võib sel hooajal iseloomustada sõnadega pragmaatiline ja taktikaliselt paindlik. Teinekord on kolm punkti koju viidud ka mitte eriti veenva mängupildiga. Aga teadjamad mehed teavad ütelda, et see ongi meistri tunnus. Näis. Sügisene jõudude vahekord ei puutu suvistesse euromängudesse.

Nagu meeskonnaliikmed siin-seal sõnanud, on Pijpersi mantra konkreetne: euroedu tuleb vaid kõva kaitse toel. Selle kinnituseks on 17 mänguga lubatud endale lüüa vaid seitse väravat. Levadial on too number üheksa, Kaljul ja Infonetil vastavalt 16 ning 20.

Kahel järjestikusel neljapäeval saab selgeks, kas ülinukra euroajalooga (22 katsest on järgmisesse ringi pääsetud vaid korra) Flora on meeskonnana tõesti sammu-kaks edasi astunud või on kodused konkurendid lihtsalt niivõrd väetid. Seejuures ei väida ma, et kahe mängu kokkuvõttes sloveenidele kaotamine võrdub automaatselt tolle teise variandiga.

Annan endale aru, et Eesti klubide jaoks pole midagi kindel isegi siis, kui vastane on pärit Gibraltarilt või Fääri saartelt. Samas, Sloveenia mullune neljas ja karikavõitja pole miskine imesats. Eriti, kui arvestada üldse mitte ebaolulist fakti, et Domžale hooaeg lõppes 31. mail ning nad astuvad tippvormis Flora vastu kerge puhkuse ja treeningmängude pealt.

Mis mõttes pole imesats!? Möödunud suvel alistati ju Euroopa liiga 3. eelringis kodus 2:1 kuulus West Ham United!? Ja mis siis? Levadia võitis ka kunagi FC Twentet ja viigistas Istanbuli Galatasarayga, aga see ei tähenda tänavu mitte midagi. Pealegi on West Hami alistanud algkoosseisust endiselt Domžales vaid viis meest.

Üleüldse ei tasu Sloveenia liigat kuidagi üle hinnata, sest UEFA rahvusliigade edetabelis ollakse alles 30. real (Eesti on 43.). Jah, Sloveenia koondis on kõva, kuid koosneb suures osas välismaal pallivatest meestest. Näiteks Domžalest kutsuti juuni alul MM-valikmänguks Malta vastu rahvusmeeskonda kolm potentsiaalset debütanti, kuid platsile nad ei saanud.  

Niisiis, vastane on tugev, kuid kindlasti mitte eestlastele alistamatu. Vähemalt nii on alust loota kodumaal nähtu põhjal. Ja kui järgmisesse ringi murda ei õnnestu, tuleb hinnata seda, kas Flora üldse evis mingit võidušanssi või mitte. Kui ei, siis on jama…

Jaga artiklit

4 kommentaari

M
Mihkel Espoost  /   15:48, 28. juuni 2017
Flora keskmiselt tugev,materjali on.Liiga on nõrk,s.t. aeglane mängutempo,yksikud sähvatused.Andekaid vähe,lepitakse kesk pärasusega.Kusagil on miskit viga,targemaid ei lasta löögile.
Ä
Ärme kiirusta  /   10:19, 27. juuni 2017
Tõe hetk tuleb varsti

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis