Eesti vabariigi kõrghetk on lähenemas, eurohüsteerikute sogased ennustused on täitumas, lõpuks ometi oleme otsustamise juures, meist sõltub nüüd kõik. Nüüd me alles eesistume ja kohe on kõik hästi. Ainult natuke veel eesistuda ja siis on probleemid lahendatud. Algab totaalse õnne epohh.

Me oleme tõesti otsustamise juures, kas teenrite, orjade, pimedate käsutäitjate, holopinärude, pärisorjade, kõlupeadest bürokraatide või reeturitena, see ehk polegi nii tähtis. Prohvetisõna on täitumas. Ülim hüve, mis siiani tuvastamata põhjusel uks taga ootas, astub koputamata sinu tuppa. Sügav kummardus. Kõik.

Mõistagi pole see odav

Eesistumine maksab ja mitte vähe, samas on Eesti riigi võlavõtmise võimalused küllalt head ja mõnisada miljonit ei peaks olema ülesaamatuks takistuseks. Ei maksa olla kade ega ülekohtune. Sajad miljonid ainult tunduvad suur raha olevat. Sellist raha on Eesti vabariigis ennegi nähtud, aga sinuni pole see kunagi jõudnud.

Ei jõua ka seekord, midagi uut ega huvitavat siin ei ole. Raha armastab Utahit ja Jordaaniat, Reil Balticut ja Estonian Airi – sina aga oled kole, sind raha ei armasta. Tõsiasjadega tuleb leppida. Samas on väärtusi, mis on enamad kui mõnisada miljonit – demokraatia, homoseksualism, islamiterrorism, vabaturg ja palgavaesus.

Kordan veelkord, et mõni miljard võib küll minna juhtumise viisi kaduma, aga palgavaesus sellest ei kao, kõik võivad homse päeva pärast julged olla, mingeid üllatusi ei tule. Oli ilge jama, on ilge jama ja ka ees ootab ainult ilge jama. Rahunege maha, hüsteeriaks pole põhjust. Eesistumine on hea.

Eesistumise juhtumeid ajaloost

Kuidas lahendasid ajaloo suurkujud nende ees seisnud probleemid -  mõistagi eesistumisega: Spartacus korraldas verise eesistumise, sama tegid Hus, Tupac Amaru II, Trotski, bokserite liider Zhu Hongdeng ja sotsialist Pol Poth.

Eesti ajaloost meenuvad Jüriöö eesistumine 1343-1345 ja Vabaduseesistumine 1918-1920, laiapõhjaline metsavendade eesistumine Hirmsa Antsu juhtimisel nagu ka eesistumine Sinimägedes olid samuti hea üritus.

Loetelu võiks muidugi jätkata, aga üks on selge -  eesistumine ei lahenda alati kõiki probleeme korraga, aga nalja saab ja mitte vähe. Nagu ütles meie poliitilise eliidi juht ja õpetaja seltsimees Stalin pärast järjekordset edukat eesistumist: „Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks.“

Raske on vanameistrile vastu vaielda, kolmekümnendad olid Euraasia kõige lustiküllasemad aastad. Lugege nende mälestusi, kes selle üle elasid, soovitan tutvuda ka Balys Sruoga memuaaridega „Jumalate mets“ (Eesti Raamat 1976), mis räägib eesistumisest ühes euroopalikus koonduslaagris; on ajakohasem, tõesti lõbus lugemine.

Mida meil ajaloost õppida

Arvestades seda, et miljoni vaese maa oma nullilähedaste palkade ja sotsiaaltagatistega on saavutanud globaalse eesistuja seisuse, siis oleme me nii targad, et õppida pole meil küll enam kelleltki ega midagi. Näiteks rikas, aga juhmivõitu Šveits oma pankadega ei ole eesistuja aga meie vaese kelguga oleme. Vot nii. Meie poliitik on õige.

Siiski annab Jüriöö eesistumine meile ühe vihje, mida ka tark ära ei tohiks põlata. Koolis räägiti sellest, kuidas eurooplased kutsusid meie neli kuningat plenaaristungile ja kiskusid neil siis salakavalalt pead otsast. Mu meelest jumala normaalne käitumine.

Aeg on edasi läinud ja tänases Euroopas on peadelõikamisest saanud uus normaalsus. Ses mõttes võiks väikese revanši võtta küll. Tahate normaalselt asju ajada, ok, nüsime teil siis pead otsast. Kellelgi ei tohiks probleeme olla, on juba harjutud, see käib rajoonikeskuste elu juurde.

Loodetavasti just selliseid mõtted haub praegu meie poliitiline eliit eesotsas selle eide ja tädistunud onukestega. Küüned on teravaks viilitud ja paksu lakikihiga tugevdatud. Võimalik, et uusnormaalsus pole meil veel nii sügavalt juurdunud kui peaks ning reetureliit valmistab mulle järjekordse pettumise.

Tõenäoline, aga ma usun siiski, et sisimas on nad ikkagi inimesed. Et ka kõige paadunuma bürokraadi ja jultunuma reeturist riigivarga hingepõhjas hingitseb inimlikkuse ja vabaduse leek. Mitte just leek, aga koni või midagi sellist.

Nad lihtsalt ei saa olla sellise lojused

Mu meelest ei ole võimalik. Nii alatu, orjameelne ja reeturlik lihtsalt ei saa inimene olla. Ei ole bioloogiliselt võimalik, keha ei kannata välja, selgroog murdub alandusest. Ma kuulen kogu aeg lojuste läheduses kahtlast naginat ja praksatusi. Nad on viimase piiri peal. Kohe hakkavad amokki jooksma või lähevad häbist lõhki.

Ma näen vaimusilmas, kuidas Edgar haarab puujala ja ei halasta kellelegi, kuidas Taavi kägistab sinise sokiga seda ilget saksa vanamoori, kuidas Toomas põrutab ATVga viimastest ustavatest sulastest ja külalistest üle ning naerab rõveda häälega, ise nätsu närides. Ma ei näe muud võimalust.

Kui nii, siis on tõesti tegemist Eesti vabariigi kõrghetkega ning eesistumine pälvib väärika koha meie võikas ja verises ajaloos. Kui ei, siis pole millestki rääkida ja häbi neile, kes oma hingeõhku tühjale-tähjale raiskavad. See ei ole öko.

Räägime tõsiselt

Mis on siis nüüd lollim, kas loota nagu mina, et meie eliit leiab endas jõudu ja väärikust ning hävitab põlisvaenlase alatu varitsusmanöövriga, tapatalguid uusnormaalsuse haige pläraga õigustades või loota nagu viimane idioot, et need koerad hakkava lõpuks ometi eesti asja ajama. Hakkavad jah?

Eks ajalugu näitab peagi, kes on idioot. Mina igal juhul olen idioot, kes usub inimlikkuse võitu. Headuse võitu kurja üle, pankade üle, terrori üle, vaesuse üle, reetmise üle. See võib olla väga rumal usk aga kõik muud usud on veel rumalamad, pealegi väga alatud.

Mõelge selle peale, värdjad.

Jaga artiklit

15 kommentaari

R
reede  /   14:52, 18. juuni 2017
Rakveres oli üks väikest kasvu mehike kes igal kinoseansil ikka eesreas istus Nüüd saavad Jürka paks margariita ja blondiin tükk aega kinu esireas vaadata Aga kui pidu läbi tuleb hakata pudeleid korjama
V
Viisik  /   14:40, 18. juuni 2017
Nüüd räägivad juba tagumikud ja ajavad Euroeesistuja asja.

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis