Fuchsia Dunlop, „Haiuim ja Sichuani pipar. Magushapu söömismeenutus Hiinast“, Tänapäev, 2015, inglise keelest tõlkinud Kreet Volmer (Rahva Raamat)

Nagu Sichuani pipar paneb süües huuled mõnusalt surisema, paneb ka „Haiuim ja Sichuani pipar“ lugedes mõtte särinal jooksma: mida kõike nad seal küll nahka ei pane. Aga nagu autor Fuchsia Dunlop oma raamatus kinnitab, on söök ja jook hiinlase jaoks sotsiaalse suhtluse süda. Sestap annab ka esmapilgul kokaraamatuna tunduv „Haiuim ja Sichuani pipar“ üsna hea ettekujutuse hiinlaste igapäevaelust. Seda kohati eurooplase mõnusalt eneseiroonilise pilgu läbi.

Olin ennegi kuulnud, et kõik, mis maapinnal liigub (välja arvatud sõiduteel); kõik, mis taeva all lendab (välja arvatud õhusõidukid), ja kõik, mis ujub vees (välja arvatud laevad), olevat hiinlasest koka jaoks potentsiaalne tooraine. Pärast raamatu „Haiuim ja Sichuani pipar“ läbi lugemist võin sellele vaid kahe käega alla kirjutada. 

Kuigi raamatust leiab ka kümmekond retsepti, kaasa arvatud Mao Zedongi lemmikroa – sealiha punases kastmes –, ei ole tegemist kokaraamatuga, vaid ülevaatega Hiina toidutraditsioonidest. Või täpsemalt magushapu söömismeenutusega nelja provintsi – Sichuani, Hunani, Xinjiangi, Fujiani – köögist.

Fuchsia Dunlop, „Haiuim ja Sichuani pipar. Magushapu söömismeenutus Hiinast“, Tänapäev, 2015, inglise keelest tõlkinud Kreet Volmer (Rahva Raamat)

Traditsiooniliselt jaotataksegi Hiina köök neljaks suureks piirkonnaks. Põhjaosa ehk Pekingi ja Shandongi provintsi iseloomustab keisrite ja õukondlaste toit, mille hulka kuuluvad lihapraed, rikkalikud supid ja delikatessid, nagu haiuim ja merikurk (viimane pole mitte meres kasvav kurk, vaid kuni 16 sentimeetri pikkune roosakas-kollane poolläbipaistev kotikujuline kammloom ehk pigem midagi multifilmimaailmast).

Lõuna-Hiinas valitseb kuulus Kantoni värske toidu traditsioon, mis on nii värske, et see on veel pooleldi elus. Õnneks küll mitte siinse köögi kaks lemmikut – maod ja konnad. Maitseainetest tunnistatakse Kantoni kandis vaid soola, suhkrut, ingverit ja veini ning sedagi vaid minimaalselt.

Kolmandat piirkonda – Sichuani kööki, millele pool raamatut ka pühendub – kutsutakse Hiina köökide vürtsitüdrukuks. Siinse köögi alustala, Sichuani pipar, pole tuline nagu tšillipipar, kuid teeb huuled jahedaks ja paneb mõnusalt surisema. Kaasajal ongi selle piirkonna roogade iseloomulikuks tunnuseks surinaefekt ja parima tuimestav-tulise tunde saavutamiseks kombineeritakse Sichuani pipart tšillipipraga.

Neljandat toidupiirkonda – Ida-Hiina kööki peetakse eelnimetatutest rafineeritumaks, kus domineerivad krevetid-krabid ja värsked veetaimed.

Inglannast autoril kulus Hiina eri piirkondade köögi avastamiseks kümme aastat ja seda mitte raamatuid lugedes, vaid kohapeal nii süües kui ka süüa valmistades. Mina sain hakkama kõigest ühe nädalavahetusega. Panin mõnusas keeles kirja pandud maitseelamused käest vaid selleks, et käia isikliku külmkapi sisu avastamas.

Lähipäevil on mul plaanis kolmaski avastusretk – käik Jaama turule, et teha kindlaks, kas Umami vürtsipoes ka Shaoxingi veini, kassiapuukoort ja maapähkliõli müüakse, ning valmistada siis Mao Zedongi lemmikrooga. Aga soovi proovida pääsupesasuppi (mitte segi ajada meie rahvuslinnuga, tegemist on piiritaja pesaga, mis tehtud linnu süljest ja mis saabuvat supis meeldivalt libeda krõmpsuvuse), karukäppa, kaameliküüru, hirvepeenist, leopardi loodet, haihuult ega metsakonna munasarjarasva minus ei tekkinud. Isegi mitte ühelgi võimalikul maitsematkal Hiinasse.

Seoses eelnimetatud pääsupesasupi „meeldivalt libeda krõmpsuvusega“ olgu märgitud, et rohkem kui mõte lemmiklooma nahkapanemisest või konkreetse roa maitsest hirmutavat võõramaalasi Hiina toitude tekstuur. „Limane“, „kõhrjas“, „vetruv“ ja suur osa muidki sõnu, millega hiinlasest gurmaan oma toidunaudingut kirjeldab, paneb eestlase pigem õudusest õlgu väristama.

Lääne inimesele on tekstuur Hiina toidu hindamisel viimane piiririba, tõdeb oma kogemuste põhjal ka raamatu autor. Samas on toidu struktuuri tähtsuse rõhutamiseks kohalikel olemas lausa eraldi termin – suutunne.

Kui nüüd kulinaariaterminitele truuks jäädes püüda kirjandusest rääkida, siis ma ei tea, mis võiksid olla neli põhimaitset ehk soolane, magus, hapu ja mõru? Küll aga võiks „Haiuime ja Sichuani pipart“ pipart pidada hiljuti avastatud viiendaks maitseks ehk umamiks (jaapani keeles on „uma“ hõrk ja „mi“ maitse ning maitse avastas Jaapani teadlane 1908. aastal vetikaid uurides).

Hõrke elamusi nii raamatu- kui toidurindel!

Jaga artiklit

1 kommentaar

I
inimkonnale  /   22:44, 17. juuni 2017
http://www.pereraadio.ee/uus/index.php?option=com_content&view=article&id=1000:pkk&Itemid=6
http://www.tv7.ee/vod/player/4524/ Taeva külastusest ja Jumala osaduse tähtsust!
http://www.tv7.ee/vod/player/30459/
https://www.google.ee/search?q=surilina&sa=N&biw=1093&bih=499&tbm=isch&tbo=u&source=univ&ei=MF9JVJCJ...
http://www.tv7.ee/vod/player/51313/ Kristlus ja Islami erinevusi!
http://www.ajamargid.com/666-margi-tehnoloogia-ulevaade-ja-tutvustus
http://objektiiv.ee/kivistunud-zoja-uhest-meieaegsest-imejuhtumist-ja-selle-oppetunnist/
http://www.amightywind.com/hell/aboutsounds.htm

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis