3
fotot
"Asjad ei tee kedagi õnnelikuks," leiab Evelin. "Kui tahad elukvaliteeti parandada, siis kogu elamusi." (Teet Malsroos)

Evelin Ilves on nagu Hunt Kriimsilm üheksa ametiga – küll on ta proovinud saatejuhtimist, küll kirjutamist, kuid ühegi juurde ei ole seni püsivalt pidama jäänud. Täna avab ekspresidendiproua Hiiumaal kodurestorani. Taas ajutiselt. "Minu käest on küsitud, misasja sa otsid, kas pole ennast leidnud või? Aga ma pole ennast otsima hakanudki," naerab Evelin ise. "Mulle lihtsalt meeldib erinevaid asju proovida."

Evelin Ilves (Kalev Lilleorg)

Külastame Evelini tema uues kodurestoranis Roog paar nädalat enne avamist. Õieti on kõik juba peaaegu valmis, vaid paberimajandus vajab kordaajamist – veterinaar- ja toiduamet ei ole veel formaalset jah-sõna öelnud.

"Kuidas su restorani nime peaks käänama?" tunnen esmalt huvi. "Roog-Roa või Roog-Roo?"

"Hea küsimus," jääb Evelin hetkeks mõttesse. "Ma olen siiani ilma käänamata hakkama saanud. Sõnal "roog" on ju vähemasti kolm tähendust – toit, taim ja siin Hiiumaal öeldakse kala selgroo kohta ka lihtsalt roog. Ma arvan, et mulle meeldib rohkem Roog-Roo variant."

Evelin räägib, et kui ta Roo nimega lagedale tuli, oli tema brändinguga tegelev sõber kindel – see nimi on küll juba võetud. "Aga kujutad ette, ei olnudki. Liiga lihtne vist.“ Igal juhul ei oskaks sobivamat kohta Roo-nimelisele restoranile ette kujutada –see on nii mere ääres, et pilliroo sahinat on suisa tuppagi kuulda.

Roog jääb avatuks vaid napiks suveks – maja Nasva külas on tuttavailt üüritud. "Saame restorani pidada täpselt nii kaua, kuni sõbrad tagasi tulevad," märgib vastse restorani perenaine. "Aga meie kontseptsioon ongi selline, et kui ühes kohas saab aeg otsa, siis võtame sildi ja kolime järgmisesse." Evelin ütleb "meie" – sest söögikohta ei tee ta üksi vaid koos pillimehest sõbra Siim Rikkeriga.

Hiiumaal voolab aeg teisiti

Kuigi meie visiit Roogu on nii-öelda mitteametlik, astusime lihtsalt läbi, pakub Evelin meile üht-teist peatselt avatava restorani menüüst: äkist – sibulaga toorest soolakala (säinast ja kokre) –, marineeritud tuulehaugi, käsitööjuustu ning endaküpsetatud speltasaia ja sigurileiba karulauguvõi ning tšillimajoneesiga.

(Teet Malsroos)

Eelmisel õhtul olid Evelin ja Siim korraldanud test-õhtusöögi seltskonnale Hiiumaa turismiedendajatele. Prooviõhtusöök ei olnud perenaise sõnul ainult maitsete test, see oli ka füüsiline proovilepanek. "Ega me hetkekski istuda ei saanud küll,“ tõdeb ta naerdes, lisades, et õhtusöögi tegemine tosinale inimesele ei ole siiski nii kurnav kui möödunudsuvine võileivamüük laatadel. "Seal oled kaksteist tundi jalgadel. Sõbraga rääkida ei saa, pissile ei saa. Kogu selle kaheteist tunni peale jõuad heal juhul pudeli vett juua. Pärast kaht sellist päeva oled nagu sõjast tulnud – energiast täiesti tühi."

Evelin meenutab, et kõige hullemat vatti sai ta möödunud kevadel Kalamaja päevadel. "Saba oli hommikust õhtuni sada meetrit," kirjeldab ta. "Kui see lõpuks läbi sai, siis ei saanud aru, kas olen elus või surnud…"

Kodurestorani õhtusöök kokalt viimast ei võta, ent Evelin tõdeb, et lisatöötunde nõuab seegi lugematul hulgal – iga asi peab olema õigel ajal õiges kohas, õiges konditsioonis ja koguses.  

"Ma ei mõtlegi sellele, kui palju töötunde oleme selle restorani-asja alla matnud,“ sõnab ta, lisades, et ta teeb seda rõõmuga. "Kui oleksin tahtnud niisama saarel tšillida, oleksin lihtsalt suvemaja üürinud. Aga ma tahan midagi teha ja kohalikku kogukonda oma panust anda."

Evelin meenutab, kuidas ta esimest korda ümberkaudsete kalurite käest kala käis ostmas. "Käisin kilekotiga. Nagu samblasant seisin sabas," naerab ta. "Pärast seda läksin kohe Kärdlasse ja ostsin seguvanni, millega kohalikud kala ostmas käivad."

Ülevoolavat elevust – näe, ekspresidendiproua meie õuel – ei ole Evelin enda sõnul Hiiumaal tekitanud. Ent võõristamist ei ole ta ka tunda saanud, kuigi öeldakse ju, et saarlased ei kipu mandriinimesi kergelt omaks võtma. "Eks see paistab, kuidas minuga läheb. Palju sõltub ju inimesest endast ka,“ usub Evelin, kellele Hiiumaa rahulik elurütm on juba vägagi omaks saanud. "Hiiumaal muutub elu aeglaseks,“ märgib ta. "Hommikul tuli laadal üks naine mu juurde: "Tere, Evelin. On sul natuke aega rääkida?" Istusime kõnniteeservale ja ajasime juttu. Linnas ma võhivõõra inimese jaoks sellist aega vist nii kergelt ei leiaks."

Hästi palju loeb kirg

"Sööge-sööge! Ma panen juurde," hüüab Evelin, kui märkab, et oleme taktitundeliselt mõned marineeritud tuulehaugi tükid liuale jätnud. See tuulehaug viib keele alla. Ja selgub, et magustoitu saab ka!

"Mõtlesin, mida teile veel pakkuda, ja kuna mul jäi eilsest Pavlovast munakollaseid üle, mõtlesin, et äkki teeks zabaglione´t (rebukreemi veiniga – S. P.)."

Samal ajal kui meie äkist, tuulehaugi ja taevasinist käsitööjuustu mugime, seisab Evelin pliidi ääres ja vispeldab veevannil munakollaseid. "Saad sa mulle termomeetri anda," palub ta. Zabaglione tegemine on peen kunst – kreem peab kuumenema 70 kraadini, mõned kraadid üle, ja kreemi asemel on munapuder. "71 kraadi – ongi valmis. Olen juba nii vilunud, et tunnen ära, millal on õige hetk. Käsi on õudselt täpseks läinud."

Evelini zabaglione on tõeline gurmee-elamus. Ta avaldab meile saladuse, miks tema toidud nii hästi maitsevad. "Hästi palju loeb kirg," sõnab ta, mööndes küll, et ka tooraine ja valmistamistehnika on olulised. "See on nagu meditsiiniski – kui oled haige, siis tunned, et mõne õe või arsti puudutusest hakkab kohe parem."

Ohjeldamatu tegija

Lisaks söögitegemisele on Evelin viimastel aastatel käppa saanud nii mõnegi kunsti – tal on olnud mitu telesaadet, ta on kirjutanud retseptiraamatuid ja nüüd, talvel, ka lasteraamatu "Linnu lood". Möödunud suvel sõitis ekspresidendiproua võileivakioskiga mööda Eestit ringi. Leivalettides on kaks tema retsepti järgi küpsetatud leiba. Ning tema algatus on ka taarapunktide rahatagastusaktsioon, millega saab pudeliraha annetada puudustkannatavate laste teatripiletiks.
Aga see ei ole sugugi kõik. Näiteks lööb Evelin kaasa kodutoidu jagamise äpi kokad.ee loomisel. "Aina rohkem inimesi hindab kodutoitu. Ja kuna restoranist juba saab toitu koju tellida, siis mõtlesime, et ka kodukokkadel võiks olla võimalus enda roogi jagada,“ selgitab ta. „Kui teed kartulisalatit või verivorsti tiba rohkem, kui ise jaksad süüa, või kui kasvatad tomateid, siis saad sellel lehel teada anda. See on väga hea lisateenimise võimalus näiteks emadele, kes on lastega kodus. Või neile, kes käivad osaajaga tööl. Inimene, kellel on kodukoka konto, saab selle aktiivseks teha just siis, kui talle sobib. Ainus nõue on, et meie keskkonnas peab kõigil kodukokkadel olema veterinaar- ja toiduameti tunnustus. Teenust kasutada saavad kõik ja see on hästi paindlik – näiteks on sul kuu aja pärast sünnipäev tulemas ja sa tellid endale äpi kaudu sünnipäevalaua. Või hoopis koka koju."

Evelin tõdeb, et teda tõmbavad kõik teemad, mis on terve olemise ja hea enesetundega seotud – olgu see siis toit või meditsiin. Tema kaasalgatusel pandi alus ka hiljuti uksed avanud Lääne ja Ida praktikaid ühendavale tervisekeskusele. „Olin sellega seotud pool aastat, aga siis pidin otsustama, kas pühendun täielikult sellele või teen teisi asju. Sest kõike üheaegselt ei jõua. Mul olid kokakoolitused, raamat, tele, valisin viimased."

Saaks veel seeni, marju ja lilli korjata

Kes palju teeb see palju jõuab. "Minu käest on küsitud ka, mida sa otsid, pole ennast leidnud või. Aga ma pole ennast otsima hakanudki," naerab Evelin.

"Mulle meeldib erinevaid asju proovida ja ma ei arva, et inimesel peab ilmtingimata üks stabiilne tegevus olema. Sest kes teab, milline on elu viie või kümne aasta pärast… Pole mõtet ette muretseda, elul on nagunii omad plaanid," võtab ta zen’ilt.

Uurin Evelinilt tema järgmiste plaanide ja projektide kohta – järgmine Linnu-raamat, mõni telesaade? Ta naerab. "Praegu ei plaani ma üldse mitte midagi – keskendun ainult restoranile. Tahaks ainult, et jääks nii palju aega üle, et saaks seeni, lilli, marju korjata."

Ajaga seonduvalt torkabki pähe, et tarvis oleks kella vaadata – kell pool kuus läheb praam. "Kell on kuus-viisteist," itsitab Evelin. Jäimegi maha! Kuhu see aeg küll niimoodi kadus?

"Siin kaob ajataju täiesti ära," tõdeb Evelin. "See on nii vabastav, kui sa ajast midagi ei tea."

Ta võrdleb Hiiumaa erilist energiat Bali saare omaga. "Siin saavutad mingi kummalise seisundi – lihtsalt ei lähe närvi," märgib ta. "Hommikud on eriti mõnusad. Ei ole tööstusmüra, vibratsiooni, valgusreostust, ainult looma- ja linnuhääled – täiuslik rahu."

Evelin leiab, et Hiiumaal on olemas kõik, mida ta praegusesse eluhetkesse vajab. "Kõige õnnelikum on inimene siis, kui ta saab teha asja, mis talle meeldib, ja seda teistega jagada. Just seda ma praegu teengi."

Jaga artiklit

116 kommentaari

K
kojamees  /   21:54, 17. juuni 2017
Kaks kummalist SL kõrvuti pildil ja ilmselt mitte juhuslikult.Mõlemad õnnetud,üks noor ja teine vana aga pildil tahaks ikka olla ,eriti kollasel pildil.
K
Korralikus   /   08:32, 17. juuni 2017
söögikohas ei serveeri naised toitu katmata lahtiste juustega. Eelkõige viks siiski alustada hügeenist, siis kirg ja toit.

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis