Koduse ema elu ei ole üldse nii kerge nagu seda arvatakse, jalgu seinale väga visata ei saa ja ülemusel on ka iga päev erinev tuju ning nõudmised, kirjutab Anu oma blogis.

Miskipärast aina rohkem jääb mul kõrvu lause, et kodustel emadel on väga lihtne ja aega on palju. Kas ikka on nii? Võttes arvesse, et mul on ülemusi omajagu olnud, siis see, kelle ma ise siia ilma sünnitasin, on neist kõige suurem preemiate jagaja, aga ühtlasi ka kõige nõudlikum.

Saab kaua magada. Saab või? Tõesti? Keskmiselt ärkame 7:30 iga päev, tööle minnes ärkasin 6:45, sealjuures sain siis terve öö ka magada, hetkel ärkan ma öösiti kindlasti ühe korra, et Annile süüa anda, kuid enamasti 2-3x, sest läbi une sipleb või teeb häält. Ma ei tea kunagi, kas öö tuleb tavapärane või pean kohe peale Anni ööunne minemist ise ka voodisse ronima, sest äkki on see ainuke tund, mis ma üldse magada saan. Tund, mis peaks teoreetiliselt olema minu vaba aeg. Nii et mina küll magada ei saa, aga võib-olla olen ma ainus kodune ema, kellel selline mure on.

Kodus olles saab vaadata kõik lemmikseriaalid ära. Mina vaataks ka, kui mul selleks aega oleks. Kui laps alles beebi oli, siis tõesti oli võimalik vaadata oma saateid, kuna ta magas nii pikalt, enamasti 3-5 tundi järjest ega nõudnud mingit erilist tegelemist, ainult süüa. Tänaseks on Anni 10kuune, hea, kui ma oma õhtuse seebika ära näen, mis on kestab täpselt tund aega tema une ajal, muid saateid ma vaatan televiisorist jooksvalt, uudiste ajal teen süüa ja neid ka enamasti jõuan siis kokkamise kõrvalt jälgida. Seda eeldusel, et Annil on samal ajal tegevust.

Kõik oleks alati korras ja söök koguaeg valmis. Mulle meeldiks ka, kui elamises ei plahvataks päevas umbes kümme pommi, aga see ei ole minu otsustada. Kui ma koristada tahan, siis pean mõtlema valmis plaani, kus alustada ja mis suunas liikuda ning võimalikult kiirelt, sest tavaliselt kipub Anni minu järel käima, mis tähendab seda, et kõik ilusti ära pandu lendab tal üle õla suvalises suunas. VÕI koristama ajal, mil väike füürer magab, teisi sõnu valmistuma uuteks pommideks.

Söögiga on nii, et ma isegi ei vaevu seda tegema ajal, mil olen Anniga kahekesi, kuna mulle meeldib köögis pühenduda toidule ja siis rahus teha, mitte samal ajal seletada “Anni, palun ära kisu televiisorit”, “Anni, mis sa teed magamistoas?”, “Anni, prügikasti pole vaja sorteerida!” ja nii see läheb. Eeskujuliku pereemana teen süüa siis, kui mees on juba kodus, mitte ei oota teda toiduga, kahjuks. Kiil siis selles ideaalses peremudelis. Kui ma nädala üksi olin Anniga, siis sooja sööki sain alles õhtul peale kella kümmet, seni näksisin jooksvalt.

Tule külla, sul niikuinii midagi teha pole. Ausalt, üks enim kuulduid lauseid, mis mulle on öeldud. Ega mul jah ei ole siin kodus mitte midagi teha, niisama istun. Kuigi koristamine näib mõttetu tegevus ajal, mil Anni on ärkvel või söögi tegemine, siis on vaja pesu pesta, poes käia, Anniga jalutada ja mängida, ise mõni minut vaikust nautida jne. See, et mul tekib ka mõni nö vaba minut, ei tähenda, et soovin selle kohe rakendada kuhugi, vahepeal on tore ka niisama jalgu kõlgutada. :)

Ja kui tavaliselt lõppeb tööpäev kell viis õhtul, siis minu tööpäev ei lõppe küll mitte kunagi, vaid reaalselt 24/7 valvel. Rääkimata sellest, et ka mina mõnikord tunnen seda “I’m losing this …,” hetke, aga see ei aita, vaid ma pean end kokku võtma ja tulema selle kõigega toime. Üldiselt tulen ka, sest iga naeratus ja kallistus korvab kõik need momendid, mil tunnen, et hakkan end vaikselt kaotama. 

Igatahes, kui veel keegi arvab, et kodused emad niisama lihtsalt istuvad ja mitte midagi ei tee, siis parem oleks, et see mõtteks jääb ja üle huulte ei tule. :D

Jaga artiklit

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis