30 000 noort, kes statistika kohaselt ei õpi ega tööta, on meie rahvaarvu arvestades väga palju. Selline suur arv on muidugi väga efektne igasuguste võrdluste tegemiseks, kuid ei pruugi tegelikult peegeldada sugugi kogu tõde. Sest avatud maailm ei tähenda sunnismaisust ning mujale töötama, õppima või lihtsalt seiklema läinud noor võib endaga väga hästi hakkama saada, kuid lihtsalt riikliku statistika jaoks on ta kadumaläinud ühik. Ainuüksi Austraalias ja Soomes on tuhandeid noori, kellele ei saa kuidagi ette heita maailma avastamise kihku või soovimatust asuda Eestis tööle miinimumpalga eest.

30 000 noore serveerimine logardite ja muidusööjatena on hea näide riiklikust ettehooldusest, kus ühiskond võtab endale voli anda hinnanguid, mida üks noor inimene tegelikult tegema peaks. Muidugi pole mõtet eitada, et on noori, kes ei taha erinevatel põhjustel tööle minna või ei leia sobivat ametit ning jäävad koju vanemate ülalpidamisele. Kuid tegu pole vaid Eestile ainuomase nähtusega, vaid kogu maailmas tuure koguva trendiga, kus ka üle 30-aastased elavad vanemate juures, eeldavad nende käest igakuist taskuraha ning nõuavad seda vajadusel isegi kohtu kaudu.

Miks riik kasutab üldpilti moonutavat poolikut statistikat ega üritagi andmeid täpsustada, seda teab vaid riik ise. Kuid teisalt võime olla uue ajastu alguses, kus täna ühiskonda šokeerinud 30 000 töötut ja mitteõppivat noort võib juba homme olla uus normaalsus, millega meil tuleb lihtsalt ära harjuda.

Me seisame tööjärgse ajastu lävel, kus tammsaarelik enese surnuks töötamise orjus on kadumas minevikku ning arutelud käivad hoopis tööd tegevate robotitite maksustamise üle. See sunnib meid ka töötutele noortele hoopis teise pilguga vaatama. Kuigi kodanikupalga maksmine on Eesti poliitikute poolt tembeldatud hullumeelseks ideeks, on lääneriigid ometi tõsimeeli hakkamas selle maksmist katsetama. Võibolla on siin ka Eesti võimalus – mitte käsitleda töötuid noori kadunud põlvkonnana, vaid kodanikupalga pilootprojektina. Makstes näiteks noortele nende materdamise asemel hoopis raha, et nad asuksid õppima või liituksid projektidega, milles nad praegu rahatuna osaleda ei saa.

Jaga artiklit

31 kommentaari

P
Partei hääletas poolt.  /   14:45, 18. juuni 2017
Töö rikub tervist,abiraha aga aitab elada.
V
Vanake  /   11:43, 17. juuni 2017
Kuuekümnendatel, kui koolis käisin, oli tihti kuulda ennustusi, et 40....50 aasta pärast ei pea inimesed ise enam üldse tööd rügama, kuna kogu töö teevad ära järjest täiustuvad masinad ja inimestele jääb vaid elu nautimine ja hobidega tegelemine. Paraku on aga läinud nii, et vaid osa töödest on usaldatud masinatele, kuid inimtöö on muutunud orjatööks, mida ei tasustata isegi korraliku toitumise võimaldamiseks, elu nautimisest rääkimata. Raha ei ole ju maailmast kadunud, kuid selle jaotamine on täielikus vastuolus inimsusega. Kas-või hea näide meie riigikorraldusest, kus Toompea saalis tobedaid mõtteid heietavatele toolikulutajatele makstakse 10 korda rohkem palka, kui reaalret tööd rühmavatele inimestele.

Päevatoimetaja

Maarit Stepanov
Telefon 51993733
maarit.stepanov@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis