Meeskondade rivistus enne matši algust. (Robin Roots)

10 176 inimest. Just nii palju silmapaare jälgis reedel toimunud MM-valikmängu Eesti ning Belgia jalgpallikoondiste vahel. Maailma mastaabis pigem pisuke number, kuid Maarjamaa mõistes kiiduväärt.

Väike mõtteharjutus: A. Le Coq Arena oleks möödunud nädala viimasel tööpäeval olnud elanike arvult Eesti suuruselt 15. linn. Täpselt Haapsalu ning Keila vahel. Lilleküla staadioni reedesele rahvaarvule jäävad muuhulgas alla ka sellised kivikülad nagu Paide, Türi, Tapa, Põlva jne. Loetelu on üsna pikk, sest Eestimaa on väikelinnadega pikitud.

Alustuseks tuleb matši väisanud jalgpallihuvilistele nähtamatu käeplaks visata. Väga vinge, et vutietendust nautima tulite. Loodetavasti saite pisiku ning väisate tulevikus staadionit ka siis, kui vastaseks on mõni vähematraktiivsem vastane. Sest olgem ausad, suures plaanis on suva, kes meie konkurendiks on, tähtis on see, et Eesti mängib, et Kostja ja Klavan mängivad!

Teiseks, kuramus küll. Staadionil viibides jäi päris tihti mulje nagu oleks tegemist Belgia kodumänguga. See pole kriitikanool tavafänni suunas, vaid pigem lendab minu teravik meie fännisektori suunas. Okei, on selge, et võõrsiltoetajad on teisest puust – see, et nad on kaugelt maalt kohale vuranud, viitab sellele, et tegemist on tulihingeliste poolehoidjatega.

Mõistetav, et (hommikust saati kesvamärjukest libistatuna) võetakse lauluviis üles ning elatakse omadele 90 minuti jooksul kaasa. Nii on jalgpalliväljakutel üle kogu universumi. Aga me peaks sellele võimalikult palju vastu puiklema! Kui laulavad belglased, siis peame kõvemini lõõritama, sest terve staadioni peale oli ju meid pea 7 korda rohkem, belglasi mahtus staadionile 1400. Umbes nagu Haapsalu vs. Lihula!

Belgia fännid näitasid sama kõrget klassi kui nende mängijad. (Robin Roots)

Küljetribüünile sattunud inimene, kes võib-olla esimest korda elus nii suurt jalgpallimängu väisab, ei saagi taskust ruuporit välja võtta ning omade toetuseks hõiskama hakata. Sellele mürglile peab stardipaugu andma otsatribüün ning Jalgpallihaigla. Belgia mängus kulutasid osa neist oma energiat sootuks valesti – väljaku suunas heideti nii mõnigi õlletops, enamik takerdus tribüüni ees olevasse võrku, kuid paar leidis tee ka platsi kõrval olevale mururibale. Lisaks oli neil jõudu kohtunik ühise meloodia abil pekki saata.

Kujundlikult on fännidega täidetud otsasektor tavavaataja tagumikule istumist pakkuva küljetribüüni ema-isa. Ots peab küljele kõik vajalikud ellujäämisnipid (loe: fännitrikid) selgeks õpetama. Neid võimalikult palju harima ning oma ellu kaasama, käe kõrvale haarama. Aga seda pole juhtunud. Ots on külje abituna ulgumerele triivima lasknud. Otse sünnitusmajast! Võib-olla oleks mõistlik osad andunud fännid küljetribüünile hajutada, kes sealt vunki juurde kütaks?

Eesti on sel aastal mänginud kaks kodumängu, hetkeseisuga on sama palju ees – septembris Küprosega ning oktoobris Bosnia ja Hertsegoviinaga, võib-olla lisandub üks maavõistlus novembrisse. Sel aastal neli-viis matši, piisavalt hõre graafik, et iga kord midagi paeluvat nuputada. Tõsi, seekordseks heitluseks valmis hiigelsuur (286,2 ruutmeetrit) Eesti lipp, mis enne kohtumist lahti rulliti, kuid kui suurejooneliselt alustada, võiks sama vingelt ka jätkata.

Juuni alguses nägin, mida pakkusid Konstantin Vassiljevi koduklubi Bialystoki Jagiellonia ultratoetajad. Juba enne avavilet olid nad küljetribüünid enda loitsu alla mananud. Jalga ei võetud pedaalilt kordagi, hoogu aina lisati. Eesti ning Poola jalgpallikultuuri ei ole mõtet võrrelda, aga nukraks teeb, kui nemad suudavad ligi 20 kodumängu hooajas metsiku fännitralliga täita ning meie ei saa mõnegagi hakkama.

Jaga artiklit

3 kommentaari

V
virx  /   19:55, 12. juuni 2017
Kurb on see, et me ei suuda just kodumängudeks ühe mütsi alla koonduda. Kahjuks võetakse koondise mängudele kaasa oma lemmikklubi. Eriti tuli see välja just viimasel mängul. täielik fiasko!!!! Võõrsil mängudel lauldakse kõiki laule ilma mingite probleemideta, aga kodus mitte. KURB!!
  /   16:26, 12. juuni 2017
Asi paljuski selles, et meie laulud on eurooplaste laulude kõrval valdavalt üks veniv joig ning enne kui vähe tempokama refräänini jõuame, lauldakse meid lihtsalt üle. Ühel turniiril oli meil mäng prantslastega ja pidime ise hümne laulma. Pärast meie laulu küsisid prantslased, et kas hakkame nüüd nutma.

Päevatoimetaja

Asso Ladva
Telefon 51993733
asso.ladva@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis