Mis määral neli uut ministrit Jüri Ratase valitsuse tegevuse paremaks muudavad, näitab muidugi aeg. Kuid midagi liiga head ligi kolmandiku valitsuse koosseisu väljavahetamine Eesti uuema ajaloo vastutusrikkaimaks sündmuseks peetava ELi eesistumise künnisel küll tähendada ei saa. Kas või juba seetõttu, et peaminister on järgneva poole aasta vältel suures osas hõivatud eesistumise ja ringisõitmisega. Seda enam peaks valitsuse koosseis olema võimeline iseseisvalt tööd tegema.

Paratamatult vajavad uued ministrid sisseelamisaega, hoolimata sellest, et Jaak Aabil on rohkem kui 10 aasta tagune kogemus sotsiaalministrina. Jüri Luikki on varem olnud kaitseminister, kuid seegi kogemus jääb juba rohkem kui 15 aasta tagusesse aega. Värskeima ministrikogemusega on küll Siim Valmar Kiisler, kuid nii tema edutamine kui ka Urmas Reinsalu ametissejätmine on märk uue parteijuhi Helir-Valdor Seederi piiratud valikutest ja ennekõike respublikaanide tugevusest IRLis.

Seda huvitavam on pea igasuguse poliitilise juhtimiskogemuseta Toomas Tõniste toomine rahandusministriks. Varem öeldi küll, et Tiit Vähi endise autobaasijuhina juhtis ka valitsust kui autobaasi. Kas aga kehakultuuriharidusega Tõniste puhul piisab isikliku firma juhtimiskogemusest kogu riigi rahanduse ohjamiseks, näeme hiljemalt sügisel uue eelarve kokkupanemise aegu. Märgiline on seegi, et Seeder sellesse valitsusse minna ei taha. Jääb mulje, et parteijuhtki ei näi uskuvat valitsuse pikaealisusesse, eriti kui on ennustatud, et praegune koalitsioon järgmiste riigikogu valimisteni vastu ei pea.

Jättes aga kõrvale ministrite isikud, tuleb küsida, kas Eestile on sellist valitsusremonti üleüldse vaja? Keskerakonna kahe ministri väljavahetamine oli tingitud nende poliitilistest ämbritest. Hoopis raske on mõista äsja riigikogus umbusalduskatse edukalt üle elanud ja võimuliidult ohtralt siiraid kiidusõnu pälvinud rahandusminister Sven Sesteri väljavahetamist sama partei märksa vähemkogenud liikme vastu. Sellise nupumänguga kandub valimiskünnisel sipleva erakonna agoonia üle riigiasjadesse – kui muud ei saavutata, siis vähemalt saadakse reklaami uutele nägudele enne valimisi. Ka tundub Seederi valik, et kõik ministrikohalt lahkujad maanduvad riigikogus, oma läbikomponeerituses arvestavat eelkõige IRLi eri leeride toiduahela, mitte aga riigi huvidega.

Kuid Rataselgi puudub valikuvõimalus, kui ta toimuvat stoiliselt talub. Eesti on otsinud eesistumiseks oma teemat – valitsuskriis on kindlasti asi, millega maailmas silma paista.

Jaga artiklit

17 kommentaari

R
Room  /   01:12, 13. juuni 2017
Artikliga põhimõtteliselt nõus. Ka mul ei ole erilist usku ettevõtjasse, kes alles rahandusministri toolile kukkudes asub rahanduse aluseid uurima. Tõniste ainukesele väljaöeldud mõttele rahanduse vallas, et võiks tõsta hoopis käibemaksu, tõmbas Ratas kohe vee peale. See näitas, et Tõniste pole üldse kursis nende suundadega, mis valitsuses rahanduse alal prevaleerivad. Kas tõesti on ministri kõige olulisem omadus parteiline kuuluvus, mitte erialane kompetents? Eestis on tuhandeid rahanduse lõpetanud inimesi. Igaüks neist on praegusest ministrist kompetentsem. Loomulikult on ühe ministri selja taga ministeeriumitäis spetsialiste, kuid kas peab minister "oma majas" olema see kõige rumalam? Sotsiaalse Sidususe Ministeerium ei olegi sulepeast välja imetud!
U
Uunu  /   22:22, 12. juuni 2017
Kui lolliks veel minna annab?

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis