4
fotot

Otsustasin möödunud nädalal sõita Lätti, et uurida, kuidas lätlased elavad ja missugused linnad jäävad ikkagi alternatiivse Rail Balticu trassi peale ehk pean silmas seda, kui trass läheks läbi Tartu ja Valga.

Hakkasime Tartust Läti poole sõitma möödunud nädala kolmapäeva hommikul ja juba enne keskpäeva olime jõudnud Valmierasse. Muide, ka see linn jääks raudtee poolest Rail Balticu trassi peale, kui see jookseks läbi Tartu-Valga. Toimiv raudteeühendus on Valmieras juba täiesti olemas.

Kahekümne viie tuhande elanikuga Valmiera asub Eesti- Läti piirist 70 kilomeetri kaugusel. Tegu on üsna tavalise väikese linnaga ja ilmselt pakuks eestlasele Valmiera eelkõige huvi just oma hindade poolest. Nii otsustasin ka mina kiirel läbisõidul astuda korra sisse kohalikku ostukeskusesse, et vaadata, kas kaup (pean silmas mitte ainult alkoholi, mida juba Eesti-Läti piiri peal tunduvalt odavamalt müüakse) on meie hindadest siis tõesti soodsam.

Iga kleiti ja püksipaari ei saa muidugi võrrelda, aga laias laastus olid hinnad tõepoolest madalamad kui Eestis. Nii õnnestus väikesel sugulasel leida endale Valmierast uhke ujumistrikoo vähem kui kümne euro eest ja minu emagi sai kena suvekleidi, mis maksis vähem kui 15 eurot. Võib vist öelda, et taolised hinnad on Eestis pigem turukaubal ja kesklinna kaubanduskeskuses juba naljalt alla kümne euro ühtegi riideeset ei saa.

(Katrin-Linda Lust)

Mina soovitan küll hinnatundlikul eestlasel ka Eesti-Läti piiril asuvast alkopoest kaugemale sõita ja Valmiera on selleks suurepärane koht. On ka teada, et lisaks toidu, alko ja riidekaupadele käivad eestlased sealt ostmas juba ka ehituskaupu.

Valmierast järgmine linn, kus peatusime oli Cesis (eesti keeles Võnnu). Ka seda linna läbib Valga-Riia raudteeliin, mis jääks samuti Rail Balticu Tartu-Riia trassile.

Tunnistan ausalt, et olen naaberriigis Lätis kuratlikult harva käinud ja sedagi vaid siis kui sõidan Tartust Riia lennujaama.

Vahepealsed linnakesed suurele maanteele ei paista ja seda suurema naudinguga haarasin Lätit seekordsel reisil.

Cesis pani mind tõesti korra hinge ahmima ja kindlasti ka mõningast piinlikkust tundma. Võnnul on Eesti ajaloos nii oluline roll, kuid kui palju on eestlasi kes on siin tegelikult käinud või kui palju on eestlasi, kes üldse teavad, miks me 23. juunil, jaanipäeval, võidupüha tähistame?

Sellele kõigele pani mind mõtlema Cesise keskväljakul asuv monument, millel seisab suurelt ka eesti keeles "Mõõgast tõuseb päike".

(Katrin-Linda Lust)

23. juunil 1919. aastal purustasid eestlased edukalt Cesises ehk Võnnu lahingus sakslaste Landeswehri väed. Just selle lahingu mälestuseks tähistamegi me 23. juunil võidupüha.

Mõtlesin just Cesises jalutades, et kui siia sõidaks Eestist normaalne kiirrong, siis tuleksin ma siia veel ja veel. Tartust jääks Cesis umbes tunnise rongisõidu kaugusele ja vaatamisväärsusi selles armsas linnas on kuhjaga. Siin asub vana ordulinnus ja vanalinn, mis oleks nagu segu Kuressaarest ja Viljandist. Muide Cesises õppis ka Johan Köler ja kohalikus Jaani kirikus on üleval ka tema tehtud altarimaal. Küll pisut väiksem kui see, mis seisab meie Tallinna Kaarli kirikus, aga ikkagi justkui meie oma vaatamisväärsus.

Igaljuhul on Cesis väärt päevatrippi ja see linn on kindlasti võrdne vaatamisväärsus Euroopa ajalooliste väikelinnadega. Ma pole kunagi võtnud aega, et sõita Riiga väikeste vahepeatustega ja minna suurest maanteest veidi eemale, aga seekord ma soovitan teil teha seda juba seetõttu, et peamaanteel on see suvi palju teetöid käimas ja väikelinnade kaudu võite Riiga vaat et kiireminigi jõuda. Lisaks on kasvõi paar tundi Cesises silmi avardav ja kena vaheldus autos istumisele.

Muide, õlu Cesise peaväljakul maksab 2 eurot suure toobi eest ja praed saab kätte 4-5 euro eest. Arvestades miljööväärtust ja olulist kohta meie ajaloos on Cesis ehk Võnnu minu poolt kindel reisisoovitus.

Hotellide hinnad varieeruvad seal 35-50 euro tuuris ja peaväljakul asuvas hotellis Cesis maksis üks öö 50 eurot.

Kuna ma oli ringsõidul Lätis koos ema ja väikese sugulasega, siis otsustasime tagasiteel veel kord just selles kandis peatuda.

Karlamuiza turismitalus pakuti väikest majakest 130 eurot öö. Kuigi esmapilgul tundub see suur summa, siis tegelikult 4-5 inimese peale on värskelt renoveeritud palkmaja köögi ja grillimisvõimalustega kindlasti hea valik. Samas võin aga ka kohe öelda, et see oli minu reisi kõige kallim peatuspaik.

Kuna meie reisi sihtpunkt oli Riia külje all asuv kuurortlinn Jurmala, oli meie järgmine peatus Cesisest paarkümmend kilomeetrit edasi asuv Sigulda.

Mina teadsin siiamaani Siguldat peamiselt Sigulda keppide järgi, mis juba nõukogude ajal eestlaste koduseintel rippusid. Mulle tundus see lapsena veider komme, sest tihti polnud majas ühtegi inimest, kes seda jalutuskeppi tegelikult vajas.

Siguldas käies sai keppide vajadus ja ajalugu kiirelt selgeks tehtud ja tegelikult on neil veel tänagi üsna praktiline väärtus. Näiteks saab kasvõi kurjale koerale sellega üle küüru anda.

Siguldat kutsutakse Läti Šveitsiks just seetõttu, et sealne loodus on eestlase jaoks üsna mägine. Seal on sügavad orud ja mägised künkad ja vähemalt viimased sada aastat on just see kant olnud matkahuviliste meelispaik Lätis. Ka Sigulda jalutuskepi ajalugu algab just nende samade orgude ja mäekestega, mille ületamiseks pakkusid kohalikud turistidele jalutuskeppe, mis aitaksid neil mägisel maastikul ronida.

Päevamatkaks on raske leida paremat kanti, kui Gauja jõe ürgorud ja Sigulda ümbrus. Lihtsamal läbisõidul soovitan minna sõitma köisraudteega, mis viib üle maalilse Gauja jõe oru ja on elamus omaette. Kahjuks oli meie sõidu ajal köisraudtee remondis, kuid nagu ma aru saan, siis selle avamine on päevade küsimus.

Pärast pikka matka täidab Sigulda rahvas tühjad kõhud suurte portsude, koduste toitude ja taskupäraste hindadega. Teid tervitavad siin hiiglaslikud 4-5 eurot maksvad praed ja maksimaalselt paarieurosed kohalikud maitsvad õlled.

Oleks ju tore, kui ka Eesti kiirrong peatuks Sigulda äsja renoveeritud raudteejaamas, kus peatub juba praegu päevas vähemalt kakskümmend rongi. Nii gondlid, mis sõidavad üle ürgoru, kui söögikohad ja matkarajad asuvad kõik Sigulda raudteejaamast jalutuskäigu kaugusel.

Autoga reisides sobib see ideaalselt paaritunniseks peatuspaigaks, kui te ei taha Siguldas just veidi kauem matkata. Ja sellesama kuulsa Sigulda jalutuskepi saab kätte 10-15 euroga. Korralik suveniir võrreldes külmkapimagnetitega, mida üldjuhul reisilt kaasa ostetakse.

Korralik rongiühendus Valga-Riia suunal annaks meile kindlasti palju häid, huvitavaid ja soodsaid reisikohti, mis on praegu eestlastel üsnagi avastamata.

Kindlasti tasub märkida ka seda, et lätlased on väga külalislahke rahvas ja on saanud aru turistide väärtusest. Peale eestlaste oli Lätis näha ka palju Pihkva ja Moskva numbrimärkidega autosid. Olles palju maailmas ringi käinud ei osanud mina küll arvata, et siinsamas meie naaberriigis võiks olla nii tore.

Järgmises blogis kirjutan juba pikemalt Jurmalast ja miks ma soovitan eestlasel sinna igal juhul reisima minna.

Jaga artiklit

14 kommentaari

J
jääb küll  /   17:05, 12. juuni 2017
sinna jäävad ehitusmaterjalide kauplused tanklad alko

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis