(Teet Malsroos)

Kuidas hindame võimalusi, et eestlus ei jää mitte ainult kestma, vaid eestlaste kogukond kasvab arvult suuremakski, sai selgeks hiljemalt aasta tagasi, kui toonase IRLi esimehe Margus Tsahkna unistust kahest miljonist end eestlaseks pidavast inimesest või vähemalt Eesti majanduse heaks töötegijatest saatis imestus ja mõnel juhul ka varjamatu muie. Neid, kes igati ambitsioonikale eesmärgile kõigest hoolimata pöialt hoidsid, võiks pilve pealt alla tuua aga värske rändeajastuteemaline inimarengu aruanne, mille sõnum on selge – käed rüpes istudes saame liikuda vaid halvemuse poole, teisalt pole aktiivne rahvastiku kasvule suunatud poliitika kuskil päris ilma probleemideta.

Millised valikud on meie ees ja ka nende sammude arvatav tulemus, teame nüüd tänu inimarengu aruande koostamisel osalenud tublide teadlaste tööle. Kokku toob aruanne meie ette viis võimalikku tulevikustsenaariumi, mis arvestavad sündimuse ja sisserände suhet. Tänase olukorra jätkudes langeks Eesti rahvaarv 1,3 miljonilt selle sajandi lõpuks 800 000 inimeseni, rahvaarv pöörduks kasvule aga vaid siis, kui sündimus tõuseks taastetasemeni ning sisserännegi oleks suur ja püsiv – tööealiste arvu säilitamiseks peaks rändesaldo olema nõukogude ajale lähedases suurusjärgus. Ent selgi juhul oleksime kahe miljoni eestlase eesmärgist veel kaugel.

Nii tasub mõelda, kas rahvaarvule arvulise eesmärgi seadmine ongi üldse mõistlik. Pigem mitte – ka aruande autorid kutsuvad mõtlema suunas, kuidas olemasolevat olukorda võimalikult hästi ära kasutada. Euroopas arvestuses juba praegu rändest ühe enim puudutatud riigina seisame teiste seas küsimuste ees: kuidas teha targemalt tööd, mis nõuaks vähem töökäsi?; kuidas rakendada paremini juba sisserännanute ja nende järeltulijate potentsiaali?; kuidas hoida tugevamat sidet kodumaa ja väljarändajate vahel?; ning millist sisserännet soodustada? Võimaliku eduvalemina pakuvad autorid punktisüsteemi, mis hindab sisserändajaid nende tööle rakendatavuse ja lõimumisvõimekuse järgi. Mida teha selleks, et Eestist, kust inimesed palgavaesuse ja ebavõrdsuse tõttu välja rändavad, saaks riik, kuhu välistalendid on nõus elama ja tööle kandideerima, on aga juba kõvem pähkel.

Jaga artiklit

4 kommentaari

T
tupsu  /   23:39, 5. juuni 2017
Ja miks üleüldse selle pärast nii palju põdeda?
Sajandi lõpul üpris tõenäoliselt on tööd anda ilmselt ainult murdosale sellest 800 tuhandestki.
Mis me siis kõigi nende sisserändajatega peale hakkame kui robotid suurema osa tööst ära teevad?
M
maanuel  /   20:26, 5. juuni 2017
Meil on õigusriik ja õiguslikult ei ole eestlaste arv piiratud. Õigusaktiga võib kogu planeet Maa elanikkonna eestlasteks või vähemalt eestlasega samaväärseks kuulutada.

Päevatoimetaja

Maarit Stepanov
Telefon 51993733
maarit.stepanov@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis