Kas avalik ruum on kasutamiseks mõeldud kõigile või mitte kellelegi, tundub liiast küsida hetkeni, kuni viisakas ja rahumeelne kodanik peab kuulama linnaametniku või (munitsipaal)politseiniku valjenenud häält ja käsku viivitamatult lahkuda. Ei, antud loos pole kodanikule vaja ette heita kõrvulukustavat tümpsu, laaberdamist ega kaasinimeste häirimist muul viisil – ametnikes ja korrakaitsjates sellise reaktsiooni esilekutsumiseks piisab vaid käidavas kohas grill küdema panna ning sõpradega liha kõrvale pudel veini avada, meenutab tänases Õhtulehes isiklikku ja korduvat kogemust ettevõtja Tõnu Runnel.

Kui palju piiravad eestlase elu seadused ja piirangud tegelikult, võib kontrollida nn ülereguleerituse edetabelist. 14. koht Euroopa Liidu riikide arvestuses näitab, et Soome moodi lapsehoidjariigiks muutumiseni on meil veel pikk tee käia. Seda muidugi juhul, kui plaanitud magusamaks (ja võimalikud teisedki nn elustiilimaksud) meid hoobilt edetabeli tippu ei katapulteeri – kui poliitika kuklassehingamist on tunda isegi toidupoes, siis võib arvata, et see jätab oma jälje, kas inimesed tajuvad võimukandjate hoolt mõistlikuna või ahistavana. Kuid viimase tunde kättesaamiseks piisab omavalitsuste määruste ja kodukorraga tutvumisest. Kategooriline keeld näiteks pühapäeval muru niita paneb küsima, miks omavalitsus ei usalda elanikke – oma tegevust mõistlikult plaanima, teisi austama ja naabritega sõbralikult rääkima.

Kõik see ei tähenda, et piiranguid pole üldse vaja. Näiteks alkohol on avalikus ruumis taas keelatud, sest Eesti rahvas ei läbinud ühiskondlikku kultuurieksamit, märgib tabavalt Runnel. Ent kui ametnik jookseb paberites näpuga järge pidades lõpetama tegevust, mis kedagi (väljaspool linnavalitsust) ei häirinudki – olgu linnatänavail või koduaias –, on häirituid kodanikke lõpuks rohkem, kui olnuks ilma agara ametniku sekkumiseta.

Kohalike valimiste eel kuuleme poliitikutelt taas, mida oleks vaja keelata ja piirata. See on oluline, kuid hoopis harvem on kuulda, milliseid vabadusi võiks inimestele oma elukeskkonna mõnusamaks kujundamiseks juurde anda.

Jaga artiklit

5 kommentaari

.
...  /   16:20, 2. juuni 2017
liigne agarus? Aga kui poliitikul muud ei olegi. Puuduvad tõsiseltvõetavad eelnevad töökogemused, teadmised sellest, mis tase sul peab olema peale agaruse. Poliitik võib töötada järjepanu igal ministritoolil, igas kõrges riigiametis. Poliitik kohe on selline , sellise ajuga, sellise haritusega, sellise haridusega, selline riigimees, tihti ka selline varganägu, keda pannakse igasse valimisnimekirja ja
S
See on kogu maailmas nii.  /   07:17, 2. juuni 2017
Tervitavad, kätlevad, naeratavad, peaasi, et pildil mõnusad välja näevad. Siis lähevad laua taha ja arutavad, kuidas teha inimesele haleda, aga targana näiva jutuga selgeks: "Vaadake, kllimamuutus on ohtlik". Jah on kui just väga tahate! Aga saaks sellistele anduri külge panna ja jälgida, mida ta päevad läbi ise teeb? Sõidab maastruriga, lendab lennukiga, sööb, mida ja millal tahab. Vahest tuleb ka pildile, et jälle "haledat ja tarka" tõde kuulutada: "Vaadake kui raske meil on maailmas elada". Siis uuesti laua taha nõu pidama, kes selle läbu kinni peab maksma. Teadagi, kes.

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis