Lahendus, mis mõeldud kaitsma inimeste vara ja identiteeti, ei saa kunagi olla liiga turvaline. Nii on igati loogiline, et pangad on jõuliselt piiramas paroolikaartide kasutusala – neile on kehtestatud 200eurone päevalimiit. See takistab, et suuremat varalist kahju ei saa tekkida isegi siis, kui pahatahtlike inimeste kätte peaks sattuma peale kasutajatunnuse ja põhiparooli ka kõik (korduvkasutatavad) paroolid – olgu füüsilise kaardi ja mälu värskendamiseks paberile kirjapandud ja rahakoti vahele susatud kasutajaandmete kujul või nn klahvinuhi abil. Euroopa Komisjoni direktiiv, mille peab Eesti oma seadusandlusega vastavusse viima hiljemalt järgmise aasta alguseks, lubab kaartide kasutusala piirata veelgi. Tulevikus üle 30euroseid ülekandeid koodide abil arvatavasti teha ei saa.

Paroolikaartide ajalukku kadumist poleks põhjust taga nutta, kui olemas on mugavad alternatiivid. Nende vähesuse üle ei saagi kurta – pangakontole saab ligi mobiil-ID, Smart-ID, PIN-kalkulaatori abil või ID-kaardiga. Kuid et need pole kasutajale kõige mugavamad, sellest annab tunnistust tõsiasi, et paroolikaarte kasutavad tänaseni ligi pooled pangaklientidest. Põhjuseid on erinevaid: mobiil-ID eest tuleb tasuda kuutasu, Smart-ID eeldab nutitelefoni, PIN-kalkulaator maksab ning ID-kaardi rakendust vaevalt nimetaks lollikindlaks isegi pädevad tehnoloogiakasutajad.

Oht, et eelkõige tehnilistel põhjustel võivad lihtsad pangatoimingud muutuda osale kodanikele – vähemalt ilma kõrvalise abita – suisa võimatuteks, paneb muidugi nurisema, et kõigile kohustuslik ID-kaart ei toimi ikka veel laitmatult igas arvutis ja iga veebilehitsejaga. Kuid veelgi enam – paroolikaartide kadumisega paljastus hirm, et riik ega ettevõtted ei kipu hoolima, kas kodanik üldse jõuab pidevalt uueneva tehnoloogiaga sammu pidada. Tehnoloogia arengu pidurdamine oleks kahtlemata rumal, kuid osa elanikkonna teadlikult n-ö digiisolatsiooni jätmine oleks samuti. Pigem tasub mõtlema hakata, kas täna vaid suuremates linnades korraldatavate eakatele mõeldud nutiringide kõrval tasuks omavalitsustel pakkuda ka igapäevaste arvutitoimingutega abistamise teenust ühes vajaliku tehnikaga.

Jaga artiklit

9 kommentaari

M
Mees, 57 talve vana.  /   09:07, 3. juuni 2017
Olen arvutit omanud alates 90-nendate algusest, alates 286-st, 486 -> Pentium jne... Internetis kolasin juba 92. aastal, ehk siis minu arvutipraktika on pikk vähemalt 25 aastat.
Valdan hästi mitmeid profipõikan filme kokku, olen helistuudiot kasutanud aastaid ja aastaid- seega kindlasti rohkem "arvutiinimene" kui valdav enamus kaaskodanikke.
KUID! Mul pole mitte kunagi olnud ID kaarti või mingit muud ID vidinat. Olen ID kaardist resoluutselt keeldunud.
MIKS?
Siis saab kindel olla, et mitte keegi ei võltsi minu valimiste valikuid, ei saa ka kasutada topelthääletamist. Mitte keegi ei saa minu eest allkirjastada dokumente, võtta krediiti, osta esemeid järelmaksuga vms. See välistab võimaluse, et pean kohtus hakkama tõestama, et ma pole loetletud tegusid teinud, sest meie kohtusüsteemis peab võlaõiguslikus tsiviilasjas inimene ise tõendama, et ta pole midagi sarnast teinud. EV õigusruumis puudub tsiviilprotsessis süütuse presumptsiooni printsiip.
ID-kaardi puudumine pole mind seganud mitte kusagil reisimast või omi asju ajamast, reisimiseks on olemas pass.
IT tegelased mõistavad, miks ma nii olen toiminud, teised ehk vaidlevad, et "ID on nii mugav" jms.
M
maali  /   10:53, 31. mai 2017
Kasuran põhiliselt ID kaarti aga viimase ajal kas töötab või ei tööta .Kui helistan panka SWED siis öeldakse meil täna mingi tõrge proovigr mõne aja pärast uuesti .Siis võtangi koodikaardi ja kõik saab tehtud.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis