Kui võtta riigikontrolli koostatud Rail Balticu raudteeühenduse kokkulepe kokku ühelauselise soovitusena, siis võiks see kõlada nii: oma tagalat tuleb kindlustada! Paraku pole sugugi iseenesestmõistetav, et riigikogu, kes peab leppe ratifitseerima, võtab elementaarsena näivat nõu kuulda.

On tõsi, et keegi ei tea täpselt, mis eesseisva kümnendi jooksul – kaubad ja reisijad peaksid mööda raudteed lõunasse liikuma hakkama 2026. aastal – juhtuda võib. See ennustatamatus on nii Rail Balticu vastastel kui ka pooldajatel lubanud silme ette maalida tulevikustsenaariume, millel on tegelikkusega kohati vähe pistmist. Vaidlus on läinud religioosseks, kui tsiteerida Siim Kallast. Ent selgeltnägemisvõime puudumine ei vabasta valitsust lahenduste otsimisest ja pakkumisest – meil on vaja teada, kust läheb Eestile projekti maksumuse valupiir; kust leitakse raha omafinantseeringuks (eriti kui Euroopa Liidu 85% toetusmäär peaks vähenema); kuidas lahendada olukordi, kui kokkulepitust taganevad hoopis Läti või Leedu, ja millised on riigikogu võimalused edasistele otsustele pidurit tõmmata, millele juhib tähelepanu riigikontroll. Samuti pole halb mõte määrata kindlaks objektide ehitamise järjekord, et esmalt kindlustada meile kõige kasulikumat valmimine. Seda teeb Lätigi, kuigi Euroopa Liidu poolt vaadatuna võib selline käik tunduda rehepaplik.

Kuid toimivate lahenduste väljapakkumine eeldab tunnistamist, et halvimgi stsenaarium on võimalik, isegi kui see mängib ajutiselt trumbid kätte raudtee vastastele. Kui peakski juhtuma halvim, on vastaste parastamised stiilis „me ju ütlesime!“ meie väikseim mure. Muretseda tuleks hoopis Euroopa Liidu toetuse võimaliku vähenemise, ehitiste tõenäolise kallinemise ja venimise ning loodetust kehvema tasuvuse pärast, ja vajadusel päästa mis päästa annab. Kuid et päästeplaan peab alati olema valmis enne õnnetust, võiksid teada ka riigikontrolli kriitikasse tõrjuvalt suhtuvad riigikogu liikmed.

Jaga artiklit

9 kommentaari

A
Appi  /   09:50, 30. mai 2017
Ma ei saa hästi aru, mis rolli täpselt omab Riigikogu RB suhtes.
Kas tavapärane templiroll, või langeb igale rahvateenrile vastavalt tema valikule ka sellest tulenev suur vastutus. Mulle tundub RK siiski olevat lepingu sõlmimisel valitsuse käendajana, seega nad võtavad automaatselt kohustuse finantsilisest kaasvastutusest oma valiku järgi. Nagu meie riigis tavaks. See võiks olla marginaalne, 2% per kärss kogumaksumusest. Isiklik rahaline vastutus ei lase nii lobedalt ja vastutustundetult hääletada, motiveerides asjamehi rohkem süvitsi ja igakülgselt analüüsima raudteega seonduvaid ehituslikke ja ekspluatatsiooni probleeme.
Kõne all on väga suured rahad. Loogiline, et keegi peab ju vastutama, kuna rahvast ei kaasata, langeb see nendele valitsuse ja RK liikmetele, kes on otsustamise juhtfiguurid. Persoone ei tohi 75 aastaks argpükslikult salastada, väidetavalt on meil siiski õigusriik. Poliitiline vastutus ei ole mingi argument, vaid fiktsioon.
T
Toomas  /   09:12, 30. mai 2017
Ei päästa siin ükski päästeplaan. Kui teatud kildkond RB fanaatikuid on raha maitse suhu saanud, siis suruvad nad selle ilmselgelt mõttetu ja Eestile kahjuliku projekti läbi niikuinii!

Päevatoimetaja

Maarit Stepanov
Telefon 51993733
maarit.stepanov@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis