9. mai, oli ta nüüd kellele mis, võidupüha, Euroopa sõja lõpp, Euroopa päev, on õnnega selja taga, aga vaht kobrutab edasi. Ehk siis sõda sõditakse või soditakse justkui üle.

Minuvanustele muidugi harjunud asi. Kes siis ei mäletaks, et no mitte just iga teine film, mis kinno jõudis, aga kolmas-neljas küll võis olla, ikka sõda. Ei ole küll meeles, kas mõni ka kohustuslikuks kaeda tehti.

„Sõda ja rahu” oli küll, et lapsi juba siis hoida vaevast raamat läbi lugeda. Aga kes oli lugenud või seda piisavalt usutavalt väitis, sai täiesti õiguslikult kaks päeva koolist viilida. Mulle täitsa meeldis ja, ausalt, olin lugenud ka. Film oli ka nähtud ja see on üks hea film, tõesti.

Ülejäänud tegelesid ikka viimase löömaga, mida kästi Suureks Isamaasõjaks hüüda. Mõni oli lausa jabur, mõni vähem. Vaadati ikka, ega siis olnud ju miskit valida. Sõts ikka huvitavam kui need imelikud suurte inimeste filmid, kus kõik muudkui räägivad ja räägivad.

Sõjafilme? Aga palun!

Kuigi need kõik olid üsna ühesugused. Prantsuse komöödiad, isegi India filmid natukenegi erinesid üksteisest. Ikka kurjad röövvallutajad, kangelaslikud partisanid, vaprad reamehed, isalikud vanemad, targad rindejuhatajad. Tagasi vaadates on muidugi hea tark olla, nii filmide kui iseenda üle natuke irvitada.

Nüüd, millalgi aprilli lõpus, mai alguses, igavledes telepulti klõpsides – jummal, 70 kanalit, midagi vaadata ei viitsi – tuli midagi tuttavat ette. Seesama jant, sõda üle sõdida, pressida läbi kunstilise vormi peale oma, õiget ajalugu, pole kuhugi kadunud. Loob ja lehvitab rõõmsalt edasi. Ainult valik on kõvasti mitmekesisem. Suurepärane sõjaajaloolane John Keegan isegi terve raamatu kirjutanud, minu kehvas tõlkes „Võitlus ajaloo pärast, sõdade ülesõdimine”. Ikka, et kes tegi, kes on süüdi, kes tõbras, kes kangelane.

Loeti siin mittevägaammu üht raamatut Ameerika kanglasest. „Murdumatu” on nimi. Film vist ka tehtud. Et, oh, sõdis vapralt, langes koledasse Jaapani vangi, pärast hakkas sotsiaaltöötajaks. See on küll raamatust, filmis vist pole, aga küsimus üles tuli: mismoodi pätt sõjaväkke sattus? Armeed XX sajandil juba hoidusid kriminaalsest elemendist, kes varastab kõike, mis pole kinni naelutatud, nagu raamatus USA 1936. aasta olümpiakoondis neid üle Atlandi viivalt laevalt; samamoodi Berliini hotellidest; igaks juhuks vaja mingi kontori küljest riigilipp kah kaasa haarata. Sündinud pikanäpumees. Aga kangelane.

Venelased muidugi näitasid ja näitavad veel kaua, Moskva võiduparaadi aastapäevani vähemalt, arvan, kogu oma sõjafilmide varu ära. Vanad on, teadagi. Vaat, kunagi, kui tuli see trahvipataljoni seriaal, keegi, kahtlustan Juku-Kallet, orgunnis Kuku klubis ühisvaatamise. Ometi venelased mahavaikitud asjadest tõtt rääkimas, nii edasi. Vaatasin kunagi hiljem, kuigi töllati ise samal õhtul sealsamas. Kõrtsis muudki teha kui kino kaeda.

Võimalik, et käib vananemisega kaasas, aga enam ei mõju, ei vaimusta. Isegi nalja ei tee, vaid norima ajab. Näiteks väljaspool filmikunsti, kõik need ajalookanalite dokumentaalid viimase ja Esimese sõja pihta. Praegu jookseb miski Prantsuse vastupanuliikumise ülistuslaul, umbes, et ega sakslane julgenud kuskil liikuda muidu kui grupiviisiliselt ja soovitavalt tanki sisemuses. Muidu on kohe tobeda baretiga tüübid kallal ja lasevad ta pika saiaga õhku.

Eelmainitud Keegan ütleb oma Teise ilmasõja ajaloos, vastupidiselt ettekujutusele, et SS-mees igal nurgal, kummimantlis gestaapolane sagedasem kui koer, oli Gestapo rahvast Prantsusmaa peale vaid mõnisada. Okupatsiooniks jätkus 100 000 soldatist ning seda võeti kui väeosade puhkama saatmist.

Aeg aga vajab jälle mineviku kangelaslikkust. Teise doku järgi nottis Briti luure maha vähemalt poole Saksa armeest ammu enne D-päeva.

Kaunistatud sõda

Isegi kui poleks noorest peale aega raisatud erinevate ajalugude lugemisele, muidu paneb sõjafilmides tähele veidrusi. Seesama „Štrafbat” - laagritest kodumaa eest sõdima tulijatel on kõigil täiesti terved hambad. Juskui kuskilt kuuldud, et skorbuut olnud väga pika sroki saanud ega küsinud, palju kellelgi tätoveeringuid on. Polla vaja olnud sahtlisse saada, hambad kukkusid laagritoidu peal lihtsalt välja. Vist?

Totter tähelepanek, lihtsalt tuli.

Või, mis on üleüldine, mis oli lapsepõlve sõtsifilmideski, soldatid kipuvad olema liiga puhtad ja söönud. Ükskõik, kas nad on pahad või head. Venelased muidugi keerasid ses trahvipataljonis vist meelega vinti, tuues üheks tegelaseks, kuis öelda, Igavese Röövvallutaja. Täissöönud lõust, prillid, automaat ja loomulikult suupill! Ajah, Raudrist muidugi ka, mille said kõik sakslased koos muu varustusega, kui sõjaväkke läksid. Ja Venemaa tolm neile külge ei hakka.

Samamoodi on kole sagedasti aega kaevikuid kaevata, neid hööveldatud laudadega vooderdada. Või on see midagi kõvemat, karm kahurdamine jätab need terveks.

Faleristika ehk aumärgid omaette. Oli Euroopa üksmeelse enesetapu ehk Esimese ilmasõja alguse puhul BBC (!) seriaal „37 päeva” ehk siis kuis pahad sakslased-austerlased sõja majja veeretasid. Otse loomulikult on Wilhelmil enne sõja algust Raudrist ja Nikolail Georgi. Esimest anti ainult ja eranditult sõjaajal, teise võttis keiser endale 1915.

Ah... Norimine. Tegelikult hakkad tasakesi mõtlema, et mida üritatakse sellisel lohakal ja kohmakal moel müüa. Mida NLiit oma kangelaslike rindemeestega müüs, on ära jagatud. Aga nüüd, mida müüvad meie vaprad liitlased ennemuinaste kangelastegudega? Usku NATO vankumatusse... või vaevlevad mingis kummalises kompleksis.

Oskaks välja mõelda, ütleks.

Jaga artiklit

8 kommentaari

E
e.  /   12:42, 20. mai 2017
Kuna filme vaadatakse lapseeast saati ja valimatult, kuluks hädasti ära mõni kopsakam raamat sõjafilmide realistlikkusest. Olen Jüri Pinoga 100% päri - minagi ei suuda jälgida sõjafilme tundeta, et käib häbematu pallimäng ühte väravasse. "Fury" - täielik ilgus! Vene omadest rääkimata. Ahjaa, üks tummisem lugu siiski meenub, aga mitte mängufilmist, vaid paranormaalsete nähtuste maailmast - ühe Vene telesaate põhjal. Nimelt olla keegi venelane kasutanud Saksa "Raudristi" oma auto võtmehoidjana. Kord pimedal ajal üksildases maakohas (kunagisel lahinguväljal) tuttavatele külla sõites tegi aga noormees avarii ja kaotas teadvuse. Edasi läks lugu nagu Eesti filmis "Väike reekviem suupillile" - nooruk ärkas II MS ajal (so. ajaratta teises dimensioonis) ning elas läbi peadpööritavaid ebameeldivusi, mille krooniks taas tavamaailma ärganuna oli selge tunnetus, et ühele Saksa ohvitserile sõjalise vapruse eest annetatud Raudrist pole mänguasi. Ei mäleta täpselt, kas too ohvitser ise ka noorukile ilmus, kuid venelane saanud šoki, oli väga üllatunud ja ilmutas koheselt sügavat aukartust 'natsisõduri(te)' ja nende sümboolika ees. Arvestades seda, kui väheste sõdurite ja aegnud tehnikaga jõudsid sakslased Moskvani ning suutsid venitada hilisemaid taandumislahingud kolme aastani (olles ümbritsetud piiramatute resurssidega vaenlastest), ei saa Saksa sõdureid, rääkimata rindeohvitseridest, mitte kuidagi 1d1ootidena kujutada. Ja ka mitte kurjuse kehastusena, sest nn. partisanideks olid reeglina Moskva keskvõimu poolt vaenlase tagalasse smugeldatud diversandid, mitte rahva seast kerkinud spontaansed vastupanijad nagu Eesti metsavennad. Häh, Lääne seriaalidest meeldib mulle tegelikult "Allo, allo!" just prantslaste, inglaste ja ilmselt ka sakslaste tõetruu kujutamise pärast. Laste ja kojanarride suust peame me tõtt teada saama! Renee - tüüpiline prantslane, Saksa ohvitserid - tüüpilised Prantusmaa puhkusenautijad. :)
  /   10:46, 20. mai 2017
1940. aasta 3. märtsil saatis Saksa valitsus Soome valitsusele kirja, milles informeeris Inglismaa, Prantsusmaa ja NLiidu kavadest Soome ja Balti riikide suhtes.(Mannerheimi arhiivi säilik k/8/24).
http://kultuur.elu.ee/ke492_salapakt.htm
https://www.rahvaraamat.ee/p/soome-tormi-s%C3%BCdames-i-osa/859079/et?isbn=9789949937387
Erkki Hautamäki: Soome tormi südames.

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis