Meedias lahvatas möödunud nädala lõpus pomm: üks kuulus ja rikas mees kisti korraga puupaljaks, tema eraelu tõmmati ilmarahva ette ja oi-oi, mis sellest pesukorvist puha ilmsiks tuli! Briljantiiniga hiilgavaks võitud pealaelt langes sulgedega jahikaabu otse möirgava pööbli jalge ette ja muidugi trambitigi see otsekohe porri.

Ma ei tea kedagi, kes poleks olnud loetust vapustatud – ajaleht rändas tutvuskonnas käest kätte nagu vanasti mõni põrandaalune pornograafiline teos, see loeti kapsaks ja muljetati suurest šokist ning okserefleksist. Minu peamiselt kultuuriinimestest tutvuskonnas kõneldi sellest poolihääli või kribati öösel tekiserva varjus messengeris – häbi ju nii räpasest skandaalist valjusti rääkidagi, nagu määriks seeläbi ka oma suu ja renomee virtsaga.

„Appi! Nii õudne inimene! Kui jube salaelu! Aga äkki ta ongi kogu aeg tegelikult selline olnud? Ainult kuidas me sellest küll enne aru ei saanud?“ pudeneb suur küsimus. Uhked on need, kes saavad tutvuskonnas praalida: „Aga mina nägin teda küll kohe läbi – mees oligi läbini võlts!“

Ja seda ta ka oli. See, keda pidasime šikiks mõisahärraks, osutus petturiks (vt ka Vale-Dmitri, Rasputin, Ostap Bender, Joosep Toots). Veelgi hullem - ta pole isegi sama hea kui keskmine meie hulgast, vaid artiklist loetu põhjal otsustades veel palju viletsam. Samasugune tülgastus tabab inimest siis, kui ta ostab mustlaselt kuldsõrmuse ja juveliiri juures kuuleb, et see on hoopis kiiskava tolmuga üle võõbatud alumiinium – viha nurjatu kaubitseja vastu sumbub häbisse, et lasid end haneks tõmmata.

Kõnealuse tüübiga olen põgusalt kokku puutunud tema hiilgeaegade haripunktis (tol ajal liikusid kuluaarides kõlakad, et härrale makstakse ühest telekanalist arutuid summasid – folkloor, milles tõde ilmselt vaid murdosake, aga mis külvas kadedust ja imetlust). 

Esmamuljet kirjeldaksin sõnaga „armulik“. Nii, nagu tema mind, kollast reporterit vaatas, vaatavad tavaliselt aadlikud oma alamaid – kõrgelt elevandiluust torni tipust langes jumaliku kiirena leebe ja andestav pilk, mille all tundsin end nagu porilombis hullav kaheaastane.

Mulle on mulje jäänud, et ta peab end ka ise põliseks aadlikuks või USA lõunaosariikide plantaatoriks, kelle puuvillaväljadel rügavad sajad higised orjad samal ajal kui valges särgis massa oma koloniaalstiilis villa terrassil elegantselt sigarit suitsetab ja vaba käega päikeseloojangut maalib. Kas teadlikult või kogemata, aga sellise imidži oli ta endale loonud ja miskipärast me vajame temasuguseid inimesi, et nende poole õhata.

Kibe kaotus reedab iga matsi

Tema kaubamärgiks kujunenud käsitööülikonnad ja jahikaabu ongi ju aadlikule sobivad atribuudid. Mäletan tema autoriveerge elitaarses moežurnaalis, mis olid enamjaolt reportaažid Aafrikast, kust hoovas koloniaalajastu hõngu – safaril eksootiliste loomade küttimisest ammutatud õnnis rahulolu, looduses maalimine ning veel paljud teised udupeent maitset esindavad hõrgud hobid ja elamused, millest enamik meist elu jooksul ei kuulegi.

Lugesin ja õhkasin minagi: ta on nagu teisest maailmast! Kes olen mina, lihtne möldri tütar, säherduse valgustatud üliolevuse kõrval? Mu meelest on see me geeniahelasse kodeeritud, et kui keegi esineb kõrge ja kättesaamatuna ning tõmbab veel ka kullast kuue selga, allume talle meelsasti, kummardame ja koogutame, neelame hardalt ja kriitikavabalt iga tema tegu ja sõna isegi siis, kui need on ennekuulmatult loll hülgemöla.

See on omamoodi religioon – keegi on saanud kõik, mida me sisimas vähemalt viivuks oleme igaüks ihaldanud. Ja me, geneetilised orjad, oleme nii rõõmsad, kui satume taolise massa soosingusse. Mäletan omastki käest eufooriat, kui kord härralt leheloo jaoks paar kommentaari sain – ikkagi rääkis minuga, ju olen kolleegidest kuidagi targem ja kvaliteetsem! Purjetasin toimetusest koju pool meetrit pikemana ja juba tundsin ennastki siniverelisena.

Aga kui sa paraku pole põline aadlik, sõltub su enesehinnang ja seeläbi ka ligitõmbav aura, mille alusel teised sulle staatuse omistavad, su kuulsusest ja pangaarvest. Kui seal midagi valesti läheb, selgub, kui õhuke oli kuldrüü tegelikult. Kibe kaotus paljastab matsi kohe.

Rebi temalt kard ja kübarasuled ning üleöö saab džentelmenist Facebookis seosetult lällav rumal ja labane emotsioonipundar, keda enam äragi ei tunne. Noobel suuremeelsus moondub vihaks, armulik üleolek enesehaletsuseks. Messengeris hakkavad liikuma hämmingusõnumid: „Kuule, kas see on jooma kukkunud, põrutada saanud või mis tal järsku hakkas?“

Vaikselt loodetakse, et äkki teeb tüüp nalja või on tegu peenemat sorti irooniaga, millest lihtsurelik ei suudagi aru saada. Aga kui mõistuse hääl ei kosta enam kusagilt läbi, hakatakse vaikselt taanduma ja teeseldud ükskõiksusega rehmama: „Oh, ega me olnudki kunagi teab mis sõbrad.“

Kui langenud kangelane ise loeb Facebookis oma tiraadi alt kommentaare, leiab ta äkki, et kogu parem seltskond on tema listist kadunud. Talle lõõritavad nüüd kiidulaulu ainult paariad, tagakiusatud ja anarhistid. Toimunud on halastamatu kastivahetus.

Kaotasime Eurovisionil – ja mis siis?

Suurrahvas jääb ka kaotuses väärikaks, nn „vana raha“ ehk mitmenda põlve aadlikud ei kergita kulmugi, kui nad kaardilauas perekonna maad ja mõisad maha mängivad. Kas selline õnnetu läheks sotsiaalmeediasse märatsema? Oh ei, tema ei alanda end, vaid tõuseb lauast, surub viisakalt kõigil kätt, jätab head õhtut, tõmbab sooblinahast kasuka hõlmad koomale ja sammub läbi talveöö mõisa, mis pole enam tema oma. Naist suudelnud ja küsinud, mida homme lõunaks pakutakse, suundub ta oma kabinetti, võtab pitsi konjakit ning siis sahtlist püstoli ja kukub stoilises rahus vene ruletti mängima.

Kes nii äärmuslikuks ei lähe, hakkab lihtsalt suguvõsa šarmantseks mustaks lambaks, laenab oma armukeste meestelt džinni ja pokkeri jaoks raha ning naudib elu edasi. Viimane asi, mille peale põhja käinud aadlik tuleks, on kogu maailma süüdistamine oma hädades. Virin lihtsalt pole elegantne.

Õieti mõtlesin sama juba Eurovisioni ajal, kui me poolfinaalist edasi ei saanud ning kohe puhkes hirmus mürgel, sõim ja kõigi halvustamine. Nii labane, nii madal! Sellistel hetkedel ma tõesti tahan, et Eesti oleks kuningriik. No ei oska talupojad üldse mitte kusagil galantselt kaotada – ei abielus ega eurolaulul!

Võtke Suurbritannia – kui nemad viimase koha saavad, siis nad lihtsalt salgavad meedias ja mujal maha, et üldse mingi lauluvõistlus toimus. Keda see huvitab, kui neil on nii palju muud, mille üle uhke olla? Mis on üks tühine võnge sajandite pikkuse hiilguse ja au taustal? Ka „Midsomeri mõrvades“ jääb mõisaproua alati rahulikuks ja kombekaks, kui tema talveaiast leitakse aedniku maharaiutud pea: „Ah tema? Tal on vist natuke halb. Ülemteener, kuhu need kurgivõileivad jäävad?“

Mingi tühikargamine nagu Eurovision ei mõjuta brittide rahvuslikku eneseuhkust absoluutselt. Kirjutataksegi südamerahuga hoopis ilmast, kriketist, leiboristidest ja kuninganna sülekoerte tervisest, mitte ei haletseta end ega jahuta aina ja aina, kas kuskil mikris oli vale heli või äkki olid süüdi kellegi kleit, silmavaade või lokirullid.

Jaga artiklit

72 kommentaari

P
pauts  /   20:04, 22. mai 2017
.Minu peamiselt kultuuriinimestest tutvuskonnas kõneldi sellest poolihääli või kribati öösel tekiserva varjus messengeris – häbi ju nii räpasest skandaalist valjusti rääkidagi, nagu määriks seeläbi ka oma suu ja renomee virtsaga....kas see läheb kommenteeriumis läbi?
N
nii naljakas  /   19:49, 21. mai 2017
roppsuu-röökur,ütleks selle artikli autori kohta Enn Vetemaa....

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis