(ALDO LUUD)

Kõik kohalolnud viimasel laupäeval Tallinna tehnikaülikooli pidusaalis istuma ei pääsenudki. Muist seisis püsti, osa jäi ukse taha. Ligi 700 inimest on siiski märksa vähem kui 10% IRLi liikmeskonnast. Kuidas mõtleb 92%, ei tea. Seekord luges iga kohalolnud hääl, sest, ma usun, kõhklejaid oli valijaskonnas võrdlemisi vähe. Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva esines emalikumalt, riigikogu maaelukomisjoni esimees Helir-Valdor Seeder loosunglikumalt. Sai selle eest ka kaks vaheaplausi.

Ometi ei arva ma, et erakond on pooleks. Rahvuslane vajab, ka iseenda sees, otsustamist. Ja laupäeval otsustati, et IRLi uus esimees on Viljandis sündinud ja seal elav Helir-Valdor Seeder (7. IX 1964), kes oli aastatel 1993–2003 Viljandi maavanem ja aastatel 2007–2014 põllumajandusminister. Poliitiliselt algusest peale vabariiklane, erakondlikult kuuluvuselt isamaalane ja isamaaliitlane. ERSP suhtes ettevaatlikum, Res Publica suhtes leplikum. Aga ei vana kõbi ega poistebändi liige.

Esimeheks Mart Laari järglane

Selle asemel, et uurida, mis see kõik kokku tähendab ja meile annab, teatas Delfi üle kogu eestikeelse interneti, et Helir-Valdor Seeder kardab sõita lennukiga. See on haige vale. Palju aastaid tagasi põdes Helir-Valdor Seeder midagi, mida ei diagnoositud kohe. See oli puukborrelioos. Sellest vabanemiseks jättis ta tollegi vähese alkoholi, mida ta sinnani oli pruukinud, tasakaaluorganid taastusid ja Seeder sõidab lennukis niisama vabalt kui mina laeval. Kui ei sõidaks, siis peaks käima Brüsselis sedaviisi, et esmalt parvlaevaga Paldiskist Stockholmi Kabeliskääri, sealt rongiga Malmösse, siis üle Taani väinade Kölni ning viimaks pärale. Kaks päeva mõneks tunniks! Miks külvate valet, ehkki peaksite uurima tõtt?

IRL ei alga esimehest. Ta algab valijast, kes otsustab IRLi kasuks ja astub, kui võimalik, erakonna liikmeks. Viimane asjaolu tähendab seda, et on valdkondi, mida ei tohi muuta erakondlikuks. Eestis on see äärmiselt ohtlik pööre meie kaitseväes ja rahvuslikus julgeolekus ära hoitud, aga ma ei täna jumalat. Ma tänan inimesi, kes on selle katastroofi ära hoidnud ilma viiteta kehtiva põhiseaduse paragrahvi 54 teisele lõikele, mis lubab hakata ülevalt ja võõrsilt kehtestatud vägivallale vastu omatahtsi.

Mis mind kurvaks tegi, oli see, et IRLi suurkogul ei rääkinud ükski Mart Laarist. Et teda ennast polnud, see on arusaadav. TTÜ aulahoonesse saab ka ratastoolis, ent aulasse mitte. Mis mõte on istuda oma erakonnas ukse taga? Ent just Mart Laar oli see, kes aastatel 1992–1994 vedas vabariigi käima. Toona oli Mart Laaril meeletu veovõime. Ses mõttes on ka Helir-Valdor Seeder Mart Laari järglane. Kas on raske seda meeles pidada?

Ikkagi on mulle võõrastav mõelda, et IRL peab olema kellegi kõrval. Ennekõike peab IRL olema tema ise! Praegu on nii, et IRList kõnelevad peamiselt nood, kes sisimas meie erakonda ei kuulu, ja kõige rohkem kõneldakse Yana Toomist, kes on hoopiski keskerakondlane. Oma esinemises märkis Helir-Valdor Seeder, et EKRE sünd on tõlgendatav kui IRLi tööõnnetus. Arvan teisiti. Eestlasel on õigus teada, mis saab tema maast ja see õigus peab olema kaitstud.

IRLi käes on praegu justiitsministri ja rahandusministri portfell. Kas keegi on Urmas Reinsalult ja Sven Sesterilt üldse küsinudki, kelle või mille poolt õigupoolest ollakse? Jürgen Ligil Reformierakonnal oli miskisugune printsiip. Kus see Sven Sesteril on? Kas mati all? Kuidas kaitseb IRL Eestit? Ei kuidagi teisiti kui kaudu maa ja rahva. Rahvuslus ei ole püksikumm. Tööõnnetused juhtuvad kogemata. Rahvusluse äravõtmine on teadlik tegu.

Mida tahab IRL?

Poliitikas on argipäev võrreldamatult praktilisem kui loosung ekraanil. Praktilised asjad on järgmised: 1) Keskerakond on valmis võimaluseks, et Tallinnas tuleb olla koalitsioonis, aga ei taha olla pealinnas puudel; 2) Reformierakond tahab tulla üleriigilisele võimule tagasi; 3) EKRE ei taha jääda keskvõimust eemale; 4) Vabaerakond tahab end kehtestada.

Mida tahab IRL? IRL kui teatav positsioon poliitilisel maastikul peab tahtma rahvuslike huvide kaitstust. Keskerakond kaitseb enda meelest keskklassi. Reformierakond kaitseb avatud turgu. Sotsiaaldemokraadid kaitsevad manööverdamisvabadust avatud turu ja ühiskondliku vastutuse vahel. Rohelised on üle ilma vasakpoolsed. EKRE kaitseb Riisipere–Rohuküla raudteed ja vabse (Arnold Rüütel ja vabsid? Ei naera.). Kõik see poleks nii problemaatiline, kui küsimus poleks väga lihtne. Ja see on: kelle käes on võim? Rahvuslus ilma võimuta on protest, mitte rohkem.

Euroopalikul ja transatlantilisel kaardil oleme eesliiniriik. Itaalias, Prantsusmaal ja Püreneedel on kommunism sees, meil on ta alles. Muu Euroopa pelgab Venemaad, Ameerika arvestab temaga. Meie siin ei tohi jääda ootama, mismoodi Donald Trump ja Vladimir Putin kokku lepivad. Seda nad teevad – algul Aasias, pärast Euroopas. See ongi IRLi välispoliitilise profiili võtmeküsimus. Üle suure lombi ei ole mõtet lennata seepärast, et seal kuulutada, kuidas IRL pooldab pereväärtusi. Teispool Atlandit pooldatakse neid samuti. Öelda Kapitooliumi künkal aga seda, et IRL ei taha koonduslaagrikommunismi tagasitulekut ega taha sedagi, et see üldse kuskil oleks võimul – jah, see eeldab julgust ja jõudu.

Ütleksin nii, et IRL on väsinud olemast puudel. Kuid selleks, et olla Saksa lambakoer, peab olema kontaktis asjatundliku tõuaretajaga. Puudel haugub, lambakoer murrab. Millal murdis IRL viimati?

Jaga artiklit

22 kommentaari

M
mis pistmist  /   12:43, 19. mai 2017
on isamaal selle erakonnaga?
N
nojah  /   13:37, 18. mai 2017
normaalne, kui demokraatia siis LAIAPÕHJALINE!

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis