6
fotot
Ameerika režisöör Jeremy Kagan Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis. (Stanislav Moshkov)

Nädalaks Californiast Eestisse siinseid filmilavastajaid õpetama tulnud ameeriklane Jeremy Kagan on veendunud, et režissöörina edu saavutamiseks on korraga vaja nelja asja: annet, püsivust, kirge ja ambitsioonikust ning õnne. Väikesest kultuurist pärit lavastajate trumbiks peab ta võimalust jutustada seniteadmata lugusid. „Inimesi huvitab see, mida nad veel ei tea.“

71-aastase Jeremy Kagani tuntumate filmide hulka kuuluvad kassahitt „Heroes“ (1977, peaosades Henry Winkler, Sally Field ja Harrison Ford), poliitiline põnevik „The Big Fix“ (1978, peaosas Richard Dreyfuss), esimese Ameerika linateosena Moskva filmifestivalil Kuldkaru võitnud Disney lastefilm „Natty Ganni teekond“ (1985, peaosades Meredith Salenger ja John Cusack) ning vehklemisfilm „Mõõga välkudes“ (1991, peaosades F. Eric Abraham ja Eric Roberts).

Samuti on Kagan lavastanud menuseriaali „Dr. Quinn“ avaosa. Teise meditsiiniseriaali „Chicago Hope“ ühe episoodi lavastamise eest on režissöör võitnud Emmy auhinna, telefilmiga „Roswell: The UFO Conspiracy“ pälvis ta Kuldgloobuse nominatsiooni.

Eelmisel reedel Eestisse saabunud Kagan juhendab alates laupäevast Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis viiepäevast režissööride meistriklassi. Kuigi meie jahedas kevades on soojast LoBalti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut.s Angelesest pärit lavastajal juba õnnestunud väike külmetus saada, loodab ta pärast tänast viimast koolituspäeva jõuda ka Lõuna-Eesti loodusega tutvust tegema. Tagasi lendab ta reede hommikul.

Muidu Lõuna-California Ülikooli kinokunstide kooli professorina töötav Kagan on lavastajate intensiivkursust varem korraldanud Prantsusmaal, Saksamaal, Iirimaal, Vietnamis, Liibanonis ja Iisraelis. „Eestisse sattusin ma tänu oma ülikoolikolleegile, kes on filmitoimetaja ja õpetas aastate eest Balti Filmi- ja Meediakoolis.

Ma olin just saanud valmis oma uue filmi „Shot“ (eesti k „Lask“ – toim) ja praegu tegeleme selle kinolevisse saamisega, nii et mul on vaba aega, enne kui film välja tuleb, ja mulle väga meeldib neid õpitube teha. Kolleeg soovitas mul siinsete inimestega ühendust võtta ja uurida, kas nemad oleksid kursusest huvitatud,“ räägib režiiõppejõud, kes on kirjutanud ka mitu filmilavastamise õpikut.

Tähtsaim on hea koostöö näitlejaga

Kagani lühikursus keskendub lavastaja koostööle näitlejaga – kuidas teda juhendada, et saada parim tulemus. Eestis on temalt koolitust saanud seitse lavastajat, kes pidid ette valmistama viieminutilise stseeni, mida õpitubades koos näitlejatega harjutatakse ja filmitakse.

„Kui küsida, millega filmilavastaja tegeleb, siis sisuliselt teeb ta kõike. Ta vastutab visiooni eest, kuidas filmilugu vaataja ette tuuakse. Ta juhendab stsenaariumi kirjutamist, paneb filmimeeskonna kokku, vastutab võttepaikade otsimise ja muu kunstilise poole eest, vastutab järeltöötluse ehk toimetamise eest, valib filmimuusika. Režissöör paneb kõik lülid kokku.

Loomulikult on tal abiks suurepärased professionaalid – toimetaja, helilooja, kunstnikud, operaator. Aga on üks roll, mis on üksnes režissööri vastutusala ja tema peamine ülesanne – aidata näitlejal teha parim võimalik esitus,“ rõhutab Kagan.

„Näitleja ei küsi ju nõu toimetajalt, operaatorilt või kunstnikult, et kuidas oma osa hästi kehastada. Näen ka oma tudengite pealt, et näitleja esituse toetamine on valdkond, milles nad vajad kõige rohkem juhendamist – tunduvalt rohkem kui tehnilistes küsimustes.“

Ameerika režisöör Jeremy Kagan Tallinna Ülikooli BFMis ehk Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis. (Stanislav Moshkov)

Üks oluline oskus on targalt osatäitjaid valida, ütleb Kagan. „Selleks on mitu võimalust. Tavaliselt peab näitleja lugema stsenaariumist teatud lõike ja on viise, kuidas režissöör saab teda selle käigus juhendada, et tema võimeid avastada.

Teine meetod on näitlejaga vestelda. See ei ole lihtsalt infovahetus. Kui ma otsiks näitlejat intervjueerija rolli, siis laseksin tal rääkida, miks ta otsustas hakata ajakirjanikuks ja mis talle ajakirjanduse juures meeldib, ning laseksin tal jutustada oma kõige keerulisemast intervjuust,“ toob režissöör näite.

„Kui ma näeksin, et inimene süttib neid lugusid jutustades emotsionaalselt ja et ta elab seda kõike justkui siin ja praegu läbi, siis oleks tal olemas see miski, mida ma nimetan emotsionaalseteks lihasteks ja mida ta saaks ka hiljem rolli kehastudes ära kasutada,“ selgitab Kagan.

Teine tähtis oskus on näitlejate motiveerimine. „Saab õpetada teatud põhimõtteid, kuidas aidata näitlejal teha loomulikku, elutruud esitust või tegelaskuju üles ehitada ja rolli sisse elada. Natuke tehnilisem valdkond on see, kuidas saab näitleja kasutada oma häält ja kehakeelt, et väljendada vajalikke emotsioone.“

Tahab kindlasti „Novembrit“ vaadata

Kuigi see, kui tugevalt mingit tunnet välja näidatakse, võib kultuuriti erineda, on näitlejaga töötamise põhitõed Kagani sõnul siiski kõikjal sarnased. „Olen vahel õpitubades palunud näitlejatel ja režissööridel kõnelda nende oma keeles, millest ma aru ei saa. Aga ma suudan siiski teha vahet, kas näitlemine mõjub ehtsalt. See tuleneb osalt kogemusest, aga ma arvan ka, et ehe emotsioon ületab kultuuripiire,“ lausub Kagan.

„On kuus näoilmet, mis on omased kõigile kultuuridele. Need väljendavad rõõmu, kurbust, üllatust, vastikust, hirmu ja viha. Tõsi, selline teatraalne käitumine, mis on omane Lõuna-Euroopale, ei tuleks ehk näiteks Aasias kõne alla, aga see, kes me inimestena oleme ja mida me tahame, on universaalne.“

Valem, mis annab võimaluse saada edukaks filmitegijaks, koosneb Jeremy Kagani meelest neljast komponendist. „Esiteks peab olema annet. Mõningatel aladel on võimalik ilma andeta, tohutu töö najal, üsna hästi läbi ajada, aga filminduses peab mingi alge olemas olema. Seda saab küll arendada. Selleks filmikoolid ongi,“ märgib režissöör.

„Teiseks on tarvis püsivust. Sa pead suutma järjepidevalt taga ajada midagi, mida sa tahad. Ei tohi alla anda – kui sind lüüakse nokauti, pead jälle püsti tõusma.

Kolmandaks on vaja kirge. See töö peab sind tõeliselt erutama, ja eeldatavasti ka see film või sari, mida sa teed. Kirega käib kaasas ambitsioon. Sa pead kõigest hingest tahtma teha head asja.

Neljas komponent on õnn,“ loetleb Kagan. „Küsimus on ajastuses. Kui sulle pakutakse võimalusi, siis on sul valik, kas need vastu võtta või mitte. Kui võimalustest kinni haarad, võib mõndagi head juhtuda.“

Sally Field (vasakult), Harrison Ford ja Henry Winkler Jeremy Kagani 1977. aasta kassahitis "Heroes" (eesti k "Kangelased"). (Universal/Kobal/REX)

Hollywoodis löövad vahel läbi ka mitteameerika režissöörid. Mida peaks Eesti filmilavastajad selleks tegema? „Tähtis on jutustada lugusid, mis räägivad teie maailmast ja millesse te kirglikult suhtute, mitte üritada rääkida lugusid teistest paikadest ja tegelastest, et jäljendada kellegi edulugu,“ arvab Kagan. „See, kui sa jutustad ausalt ja vahetult mõnda lugu kultuurist, millest vaatajad midagi ei tea, võib see juba iseenesest muuta filmi väga paeluvaks.“

Kagani sõnul seisavad filmitegijad kõikjal maailmas sama valiku ees. „Kas teha film, mis meenutab edukaid filme, näiteks populaarseid õudukaid või komöödiaid? See on mõnes mõttes juba olemasoleva imiteerimine. Kui sa oled jäljendamises väga hea, võib see aidata esile tõusta. Aga palju põnevam variant, milles on väiksematel rahvastel eelis, on leida lugusid, mis on mingile kultuurile ainuomased. Tihti pälvivad just need lood ja filmid maailmas laiemat tähelepanu, sest inimesi huvitab see, mida nad veel ei tea.

„Mina julgustaksin eestlasi leidma Eesti oma lugusid – olgu need poliitilised, sotsiaalsed või isiklikest suhetest,“ paneb Kagan siinsetele filmiloojatele südamele. Näiteks toob ta „Rehepapil“ põhineva „Novembri“ hiljutise edu New Yorgis Tribecal, mis on üks suurimaid filmifestivale USAs. „See on tõeliselt eestipärane lugu, midagi teie kultuurile ainuomast. Ja vaadake – see läheb vaatajatele korda! Muide, ma tahan seda filmi väga näha,“ mainib Kagan.

Vaimustus filmidest tänu vene keelele

Tema sõnul on suur asi, et „November“ USA kinolevisse pääseb. „Ma tegelen praegu oma uue filmi levitamisega ja see pole üldsegi nii lihtne, et kõik uksed on kohe valla.“ Režissöör selgitab, et „Shot“ on iseseisvalt tehtud, mitte suure filmistuudio filmiga. Pealegi on selle teema üksjagu vastuoluline – USAs lokkav relvavägivald. Suured filmistuudiod ei tihkaks sellist kriitilist filmi ette võtta.

„USAs tulistatakse aastas 100 000 inimest, üle 35 000 neist saab surma. See on absurd! USAs lastakse maha suurem osa elanikkonnast kui 20 muus arenenud riigis kokku,“ laiutab Kagan mõistmatult käsi.

„Seda filmi on emotsionaalselt raske jälgida. Vaataja kohtub filmi alguses tegelastega, kellest ta hakkab hoolima. Siis saab üks neist relvast pihta ja publik ootab koos selle tegelasega just nii kaua kiirabi, nagu selleks tegelikult aega kulubki – seitse minutit. Ka sõit haiglasse kestab kümme minutit nagu päriselus,“ avaldab Kagan ja lisab muiates: „Ka minu varasemates filmides on ette tulnud, et keegi saab kuuli, aga viis minutit hiljem on ta juba terve, et edasi tegutseda.“

Richard Dreyfuss Kagani 1978. aasta poliitililses põnevikus "The Big Fix" (eesti k "Suur parandus"). (SNAP/REX)

New Yorgis üles kasvanud Jeremy Kagan vaimustus filmitegemisest tänu vene keelele. „Kui ma käisin 9. klassis, hakkas minu kool esimesena USAs õpetama vene keelt ja ma otsustasin meie vaenlaste keele selgeks õppida. Kümme sõna on mul siiani meeles. Hea küll, võib-olla natuke rohkem!“ naerab ta ja mainib, et Eestis on ta esimest korda saanud kuulata, kuidas tänaval vene keelt räägitakse.

„Meie vene keele õpetaja viis meid vene filme vaatama ja kui ma nägin Sergei Eisensteini filmi „Aleksander Nevski“, oleks mulle justkui suure kunstiteosega näkku lajatatud. Ma ahhetasin esimest korda: kes selle filmi küll tegi? Ma ei tahtnud lapsena filmitegijaks saada. Käisin lihtsalt kinos, sõin popkorni ja läksin koju nagu teisedki. Aga sel hetkel puudutas filmi vaatamine mind ühtäkki sügavalt,“ jutustab Kagan.

„Siis juhtusin ma ühe raamatu otsa, mis rääkis Eisensteini entsüklopeedilisest mõistusest.“ Seda raamatut lugedes hakkas teismeline Kagan esimest korda nägema filme kui kõrget kunstivormi, mitte laupäevast meelelahutust.

Mees usub, et varem välja toodud eduvalem kehtis ka tema puhul. „Mul olid eeldused olemas. Ma tegelesin muusika, graafika ja kirjutamisega. Film toob kõik need valdkonnad kokku. Olen ka loomult kirglik ja auahne, samuti visa ja vastupidav. Õnne oli mul muidugi ka. Kui mina olin filmitudeng, siis oli USAs viis ülikooli, kus magistritasemel filmindust õppida. Nüüd on selliseid õppeasutusi 750! Aeg on muutunud,“ nendib Kagan.

„Lõuna-California Ülikoolis lõpetab igal semestril filmikooli 60 noort. Mis neist kõigist küll saab? Mina tulin Californiasse õppima Ameerika Filmiinstituuti, kui see oli vast avatud. Meid oli esimesel kursusel 12. Praegu lõpetab Ameerika Filmiinstituudi igal semestril 200 inimest. Ja juhtus olema selline aeg, kus Hollywood otsis uusi noori filmitegijaid.

Mitmed filmid, nagu „Easy Rider“ ja „American Graffiti“, olid saanud väga edukaks, aga Hollywoodi kogenud professionaalid ei mõistnud nende filmide edu, nende meelest olid need kehvad. Pilk pöörati filmiinstituudi noortele. Minu esimesed lühifilmid võitsid auhindu. Sain tõestada, et mul on annet. Mul tõesti vedas ajastusega,“ leiab režissöör.

Meredith Salenger Kagani lastefilmis "Natty Ganni teekond" (1985), mis esimese USA linateosena pälvis Moskva filmifestivalil Kuldkaru. (Disney/Kobal/REX)

Sai Spielbergilt kadestava faksi

Jeremy Kagan on üks inimestest, kes võib ühest kuulsaimast filmilavastajast ja -produtsendist Steven Spielbergist rääkida vaid eesnime pidi, sest nad on head tuttavad ja teinud koos tulnukaseriaali „Taken“. „Ta on üks hämmastav inimene. Üks kõige targemaid, kellega olen kohtunud. Ta mõistab uskumatult hästi mitte üksnes seda, kuidas teha häid filme ja veenvalt lugusid jutustada, vaid saab suurepäraselt aru ka sellest, kuidas äri toimib,“ iseloomustab Kagan kolleegi.

Nende lähem tutvus sai alguse pärast Kagani 1994. aasta telefilmi „Roswell. The UFO Cover-Up“, mis põhines palju müüte ja vandenõuteooriaid tekitanud 1947. aasta intsidendil, kui arvati, et taevast alla sadanud ilmapall võis olla lendav taldrik. „Näitasime filmis ka, milline võinuks ufoga lennanud tulnukas välja näha. Seejärel sain faksi Spielbergilt, keda ma vaevu tundsin. Ta küsis, kuidas ma „Roswellis“ tulnuka lõin. Mõtlesin: kas see toimub päriselt?“ meenutab Kagan.

„Steven oli just vändanud filmi „E.T.“. Sealse tulnuka kujutamine maksis sama palju, kui oli minu filmi eelarve kokku! Ma siis seletasin, mida ja kuidas me tegime. Ja kui „Steven“ otsustas teha sarja „Taken“, siis ütles ta, et sulle pakub tulnukateema ju huvi, lavasta ka üks osa.“

Spielbergi juures hindab Kagan enim suuremeelsust. „Me pidime leidma ühte rolli väikese tüdruku ja otsisime osatäitjat pikalt. Leidsin viimaks tüdruku, kes oleks sellesse ossa hästi sobinud, ja Steven ütles, et annab mulle vabad käed – kui mina nii arvan, siis selle tüdruku võtamegi. Siis selgus, et tuntud lapstäht Dakota Fanning on nende võtete ajal siiski vaba, ja sinna rolli taheti muidugi teda.

Kuid sellele tüdrukule, keda mina tahtsin seriaali võtta, andis Steven aga väikse rolli oma filmis „Püüa kinni, kui suudad“. Tal polnud mingit otsest põhjust seda teha. Ta isegi ei tundnud seda tüdrukut, oli ainult minu kaudu temast kuulnud,“ jutustab Kagan.

Oma õpilastest peab pika õppejõustaažiga režissöör silmapaistvaimaks kanadalast Shawn Levyt, kelle lavastatud on näiteks komöödiatriloogia „Öö muuseumis“, samuti tuntud naerutajad, nagu „Praktikandid“, „Põrgulik kohting“, „Seltsis segasem“ ja „Põrgulikud mesinädalad“. Levy oli ka mulluse ulmefilmi „Saabumine“ produtsent. Väga uhke on Kagan ka enda õpetatud Ari Sandeli üle, kelle lavastatud lühifilm „West Bank Story“ võitis 2006. aastal Oscari.

Eric Roberts ja F. Murray Abraham Kagani 1991. aasta vehklusfilmis "Mõõga välkudes". (Svs Films/REX)

Jaga artiklit

6 kommentaari

T
Tallinnfilm  /   15:44, 18. mai 2017
Meil oleks jutustada küll, aga Euroopas meid ei mõisteta ja juudid keelavad ära.
S
Soe soovitus  /   19:16, 17. mai 2017
See holiivuud võiks oma vägivaldse solgi tootmise lõpetada

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis