4
fotot
"Nocturama" (Prantsuse, režissöör Bertrand Bonello) (OUTNOW.CH)

Umbes niisugune pealkiri võiks ajalehtede esikaantelt vastu vaadata, kui värskes Prantsuse linateoses „Nocturama“ näidatu peaks Pariisis või kusagil mujal päriselt teoks saama. Miks-küsimus vasardab ka filmi vaadates pidevalt peas. Selget vastust lõpuks ei saagi. Keegi ei uuri erineva taustaga Pariisi noorukeilt – kellest mõni alles lapseohtu –, mis põhjusel nad linna tähtsatesse hoonetesse pomme panid. Miskipärast jääb see kripeldama, et nende üle ei peeta vajalikuks kohut pidada.

Režissöör Bertrand Bonello draamapõnevik „Nocturama“ mängib vaataja emotsioonidel, tekitades vastakaid tundeid. Kohati tõrgub aju pidamast neid ühiskonnaga rahulolematuid noori inimesi ohtlikeks riigivaenlasteks, kes on hingelt üdini ja parandamatult halvad. Nad on ju ometigi samasugused lihast ja luust inimesed nagu meie? Armastavad, unistavad, kardavad. Mõnel paistab olevat isegi südametunnistus.

Film rajaneb kontrastidel. Ühelt poolt näeme hirmuäratavaid psühhopaate, kes silmitsevad imetlevalt oma hävitustööd, kui leegid akendest välja lahvatavad ja majaseinu neelavad. Ja kes panevad ööseks ühte kesklinna kaubamajja varjudes püsti ennastunustava peo, kus mekitakse kalleid veine ja juuste, proovitakse selga peeneid rõivaid, sõidetakse mänguautoga ja võetakse vanni, konjakiklaas näpus.

Teisalt näeme hirmunud ja murelikke noori. Kes loodab, et hukkunuid pole kuigi palju. Kes näeb luupainajalikke nägemusi või küsib arglikult: kas me kõik peame nüüd surema? Näeme viimase hetke meeleheitlikke armuavaldusi. Viimset kõnet emale, kui on üsna kindel, et kõik on kadunud. Sõnatut käepalumist juveeliletist näpatud sõrmusega. Meigitud ja parukaga geimoslemi hingestatud muusikalietteastet. Stseenid, mis vaatajat kindlasti päris külmaks ei jäta.

"Nocturama" (Prantsuse, režissöör Bertrand Bonello) (OUTNOW.CH)

Mõjub veidralt, et suurem osa noortest pommipanijatest ei saagi nagu õieti aru, mida nad teinud on. Selline naiivsuse ja psühhopaatia kokteil on õigupoolest üliohtlik. Kas meie saatus võibki sõltuda kamba ebastabiilsete noorukite suvast? Kui palju meie keskel sääraseid varjatud vaenlasi elab?

Oleme harjunud seostama terrorismi teatud religiooni ja sisserännanutega. Kuid Bonello ei tahtnud ilmselgelt teha usulist filmi. Terrorivandenõusse on segatud nii immigrantide järeltulijatest moslemid kui ka valged prantslased, kellest mõnigi pärit jõukast ja mõjukast perest. Esialgu paistabki, et kõigil neil inimestel, keda näidatakse metrooga kuhugi teel olemas, pole mingit seost. Kuid neid liidab mingisugune viha, äng.

"Nocturama" (Prantsuse, režissöör Bertrand Bonello) (OUTNOW.CH)

Filmi võimas alguskaader, mis näitab Pariisi oma täies ilus, justkui mõnes turismireklaamis, istutab küll koheselt pähe mõtte: miks peaks keegi tahtma, et selle võrratu linnaga midagi halba juhtuks?

Noorte motiiv jääbki häguseks. On vihjeid sellele, et ülikoolis politoloogiat õppivad rikka pere noored ei taha saada oma vanemate sugusteks. Miski praeguse ühiskonna juures riivab nende õiglustunnet. Nad tunnevad, et kuuluvad ühte pigem nendega, kes pole nii privilegeeritud. Kõnekas on stseen, kus üks vandenõulastest, Lähis-Ida päritolu noormees, teenindab kohvikus samuti sepitsuses kaasa löövaid valgenahalisi tudengeid.

Aga siiski – miks lõhkuda? Kuidas peaks see aitama võrdseid võimalusi jalule seada?

Neile, kes muretsevad inimelude pärast, mida plahvatused võisid nõuda, kinnitab üks liidreid kinnitab, et seda, mida nad tegid, oli hädasti vaja teha ja parem on mitte uudiseid jälgida ega sapiseid netikommentaare lugeda. Siin tekib küll paralleel usuäärmuslastega. Sest kas nemad teadvustavad endale alati seda, millesse nad end mässivad? Filmis on eriti kahju tumedanahalisest poisist, kelle kodune olukord pole ilmselt kiita, sest sinna ta ei kipu – niisiis jõlgub ta endast vanemate seltskonnas ja täidab ka pommimissioonis nende käsku.

"Nocturama" (Prantsuse, režissöör Bertrand Bonello) (OUTNOW.CH)

Kokkuvõttes tundub, et linaloo lõpus peabki jääma valitsema selgusetus tühjusetunne. Sest miks ei kuulata ära, mis on osalistel öelda? Kas kõigi ööseks kaubamajja varjunute roll oli võrdne? Kas teistega samasugust lõppu väärib ka noormees, kes oma pommi ei aktiveerinud? Pealegi, mind huvitaks Prantsuse kodanikuna juba põhimõtte pärast, ims oli nende noorte motiiv – tunne oma vaenlast!

Võib kritiseerida liigset poliitkorrektsust, mis näitab terroristide ridades ka väga ebatõenäolisi tegelasi. Aga kui edasi mõelda, siis äkki polegi see kõik nii ebaloogiline? Nagu üks juhuslik inimene tänavalt filmis enesestmõistetavusega lausub: „Millalgi pidi see ju juhtuma.“ Ehk peaks vähemuste ja muude probleemsete ühiskonnakihtide kõrval pöörama õigel ajal tähelepanu ka noorte rusutusele?

Üha raskem on endale jalgu alla saada ja elada elu, mida lääne ühiskonnas on suutnud endale võimaldada vanemate või vanavanemate põlvkond. Haridus muutub kallimaks ja tihti tuleb suur osa elust õppelaenu tagasi maksta. Kinnisvara on kättesaamatu, isegi 30ndates üüritakse veel sageli sõpradega ühist kodu. Kui tahad saada edukaks, pead kas üle laipade astudes äri või poliitikat ajama – seegi ei tundu paljudele ahvatlev.

Aga väärtused ja see, mida peetakse ihaldusväärseks, muutuvad visalt. Seda tõestab omamoodi tõik, et noored mässajadki ehivad end filmis meelsasti jamesbondiliku ülikonnaga.

Igatahes pakub „Nocturama“ palju mõtteainet ja seda tasub vaadata igal ühiskonnahuvilisel. Väärib mainimist, et huvitava võttena on kasutatud sama olukorra kordamist teiste tegelaste vaatevinklist – see aitab hoomata, mis paralleelselt eri ruumides toimub ja kuidas erinevad osalised samaaegselt reageerivad.

"Nocturama" (Prantsuse, režissöör Bertrand Bonello) (OUTNOW.CH)

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
marge.sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis