Pronksiöö rahutused (TIINA KÕRTSINI)

Täna 10 aastat tagasi algasid erinevates Eesti linnades tänavarahutused, mida tuntakse Pronksiöö nime all. Õhtuleht meenutab seda päeva erinevate lugudega, tol ajal Tallinnas töötav Lauri räägib oma loo.

"Töötasin sel ajal kollektiivis, kus pooled osakonnast olid vene rahvusest. Enamus meist olid noored – kuni 25aastased. Pea kõik rääkisid omavahel alati eesti keelt ja rahvusprobleeme meil seni väga ei olnud. Mäletan, et sündmuste alguses oli juba rohkem jutustamist ja arutamist kohvinurgas, tekkisid rahvustest sõltuvalt erinevad arvamused. Järgmisel hommikul, kui oli teada, et sõdur teisaldati, olid kõik vene rahvusest töötajad meil kui leinaseisakul. Kõik olid kohvinurgas tasa ja pead norus, justkui oleksid lähedase inimese matustel. Hetkeline melu saabus võibolla ainult siis, kui saabus kohvinurka keegi, kes polnud öistest sündmustest kuulnud. Järgnesid sosinal rääkimised ja erinevad grimassid: üllatuslik, vihane ja seejärel pettumus.

Juhuse tahtel, oli meil samal õhtul osakonnaga firmaüritus: mõned tegevused ja väike istumine. Kui esimene tegevus oli sportlik ja kesklinnast väljas, siis järgmisesse kohta tuli minna juba ühiselt limusiiniga. Limusiinis olles tehti lahti šampus ja tähistati ühiselt firmaüritust. Sõit kulges mööda Paldiski maanteed ja kõigil oli tuju lõbus.

Korraga otsustas limusiinijuht, et põneks ja huvitav oleks limusiiniga läbi sõita ka rüüstamisjärgsest Tallinna kesklinnast. Mäletan väga hästi, et sõitsime Viru ringi poolt mööda Pärnu maanteed Vabaduse väljaku poole. Vasakul pool marssisid räuskavad venelased suurte Vene lippudega. Venelastest töökaaslased tervitasid neid läbi limusiiniakna šampusepokaalidega.

Minus tekitas see meeletu imestuse ja viha. Korraga oli näha paremalt pool vastu tulevat suur hulk politseinikke. Järgmisel hetkel võttis vasakul tee poolel olev venelaste mass kisa ülesse ja tormijooksuga joosti üle tee politsei poole. Oli näha, et kohe kohe jääb meie limusiin kahe massi vahele sündmuste keskpunkti. Sel hetkel otsustas limusiinijuht kõige targema otsuse teha ja surus gaasipedaali põhja. Oli muidugi õnn ka see, et keegi alla ei jäänud. Taha vaadates oli näha, kuidas kaks osapoolt said täpselt meie endisel asukohal kokku ja tekkis vastaseis ning venelased ründasid kividega.

Limusiinis tekkis vaikus ja hetkega olid kõik tõsised. Paljudel jõudis alles siis kohale, et kaugele on see kõik läinud ja vähe jäi sel hetkel puudu, et oleksime seal samas mässu keskel, segipekstud limusiinist välja ronimas.

Hiljem õhtul oli meil istumine kesklinnast väljas, väikses baaris. Pärast mõningast alkoholi läksid kõigil keelepaelad valla, kõigil olid omad arvamused.

Mis mind aga tol päeval kõige rohkem imestas, oli ühe tol hetkel 19aastase vene rahvusest töökaaslase arvamus. Kuna ta oli käinud Eesti lasteaias, siis oli tal väga hea eesti keel. Hariduse oli ta saanud Õismäe venekeelses koolis. Tema arvates ja koolis saadud teadmiste järgi ei olnud olemas mingit esimest Eesti Vabariiki, vaid 90ndatel on lihtsalt moodustatud uus riik, mis mingi hetk niikuinii tagasi Venemaa koosseisu läheb. Rääkimata siis küüditamisest, Tallinna pommitamisest, mis kõik oli tema meelest väljamõeldis ja propaganda.  Kõike seda uskus ta siiralt ja ei saanud aru, miks eestlased siin üldse niipalju võimutsevad. Sel hetkel sain aru, et keegi meist ei võistle sõdurite asukohtadega vaid suurte ideoloogiliste erinevustega."

Jaga artiklit

30 kommentaari

A
arvan  /   16:14, 30. apr 2017
Oletame, et on nii ja me mõistame , et impeeriumimeelset massi ei muuda.Miks siis sama hingetõmbega neidsamu imperialiste idast brigaadide kaupa siia tööle tuuakse.Et jutt on üks, tegu on teine.
S
See on propaganda tulemus kui mingi mass hakkab jäädavalt uskuma seda mida neile räägitakse ...  /   08:34, 28. apr 2017
.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis